Heebrea kirja autor ütleb meile: „Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta.“ (Heebrealastele 4:15).
Enamus kristlaste jaoks on tegu tuttava kirjakohaga. See ütleb meile, et meie ülempreester – Jeesus - elab me kannatustele kõige täiega kaasa. Iga me valu, segadus ja meeleheide puudutavad Teda isiklikult. Ja kuna meil on selline ülempreester, siis meile on antud ka järgnevad juhised: „Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!“ (Heebrealastele 4:16). Meile öeldakse: „Te Päästja teab täpselt, millest olete läbi minemas ja seetõttu teab Ta ka täpselt, kuidas oma armuga teid kanda.“ Kuidas aga leida seda armu keset oma suurimaid vajadusi?
Kui hädad ja õnnetused sind tabavad, on sul valik, kas uskuda või süüdistada Jumalat. Kui Iiob ja ta naine kogesid oma pere traagilist kaotust ning Iiobi füüsise hääbumist, oli kummagi nende reageering sellele totaalselt erinev. Ta naine kibestus ja kirus Jumalat. Ta õhutas isegi oma meest, öeldes: „Nea Jumalat ja sure!” (Iiob 2:9). Iiob koges samuti sügavat kurvastust, lisaks millele veel ka tugevat füüsilist valu, kuid ometi otsustas ta keset seda kõike usaldada Jumalat. Ta ütles: „Vahet pole, kui ka mu paised mind hauda viivad. Ma lahkun siit usaldades siiski Jumalat ja mitte kunagi kaheldes selles, et Ta teab, mida Ta teeb. Tema eesmärgid on igavikulised ja ma usaldan neid kuni viimse hingetõmbeni.“
Milline suur kindlus Iiobi südames! Imeline tõde on aga see, et me võime omada seda sama kindlust, pannes oma lootuse oma Taevas Isa peale ning usaldades Teda.