Paulus, kes varasemalt oli tuntud kui Saulusena Tarsosest, oli oma väikese armeega teel Damaskusesse, et võtta seal kristlased vangi, tuua nad tagasi Jeruusalemma ja heita nad kongi ning piinata neid. Kuid Jeesus ilmus talle seal Damaskuse teel, teda pimestades. „Ja kolm päeva oli ta pime, ei söönud ega joonud“ (Apostlite teod 9:9)
Nende kolme päeva jooksul said Sauluse meeled uuendatud. Ta veetis kogu selle aja intensiivselt palvetades, mõeldes oma elu üle järele ning tundes põlastust selle kõige üle, milline ta oli olnud. See ongi see, kuidas Saulusest sai Paulus.
Ta oli olnud uhke mees, täis väära innukust. Ta otsis teiste kõrgelennuliste religioossete meeste heakskiitu, kuid tunnistas uuenenuna: „Ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust.“ (Filiplastele 3:8).
Paulus oli mees, kes võis öelda: „Olin kord tõesti keegi. Kõik mu kaaslased, seal hulgas mu kaasvariserid, vaatasid mulle alt üles. Ronisin mööda redelit üha kõrgemale ja mind peeti pühaks meheks ning mõjuvõimsaks käsuseaduse õpetajaks. Olin üle maa tuntud ja mul oli inimeste silmis laitmatu maine. Kui aga siis Kristus mulle ilmus, muutus kõik. Kõik mu püüdlused ja teistega võistlemine – kõik, mis oli andnud tähenduse mu elule – sai alistatud. Mõistsin, et elan täielikult ilma Issandata.“
Paulus arvas, et ta religioossed ambitsioonid – tema innukus, võitlusvaim, teod ja hõivatus – olid kõik õiged. Kuid Kristus ilmutas talle, et see kõik oli vaid lihalik; kõik vaid iseenda heaks ja nimel. Seetõttu Paulus kuulutaski: „Otsustasin loobuda igasugusest edust ja tunnustusest, hakates hoopis teiste teenijaks.“ (vt 1. Korintlastele 9:19)
Kui su igatsus on samuti saada tühjendatud iseendast, oma ambitsioonidest ja maisest mainest, tahan julgustada sind võtma eeskuju Paulusest. Sest ma ei tea ühtki teist viisi, kuidas omandada teenija südant kui vaid läbi palve.