Me kõik oleme vahel süüdi uskmatuses. Sageli seisame silmitsi järjekordse võitlusega, lastes hingevaenlasel heidutada end. Nii võime ka kogeda kirjeldamatut üksildust või totaalset ebaadekvaatsust, olles korraga veendunud, et Issand ei kuule meid. Nii tõuseb me südamest üks hüüd: „Jumal, kus Sa oled? Ma palvetan, paastun ja uurin Su Sõna, mistõttu miks Sa küll ei päästa mind sellest loost?“
Me küll läheme oma salajasse palvekambrisse, kuid meil pole vähimatki tahtmist palvetada. Me hinged on tühjad, kuivad ja kurnatud kõigist me võitlustest. Samas aga ei julge me ka süüdistada Jumalat, et Ta on meid me olukorras üksi jätnud. Nii läheneme Talle jõuetuna, pidades seda alandlikkuseks. Pea longus ütleme Talle heitunult: „Issand, ma ei süüdista Sind. Sa oled hea ja lahke mu vastu. Probleem on minus – mina olen see, kes on Sind nii palju kordi alt vedanud.“
Pea nüüd hoogu! See pole mingi alandlikkus! Hoopis vastupidi – see on otsene solvang me Isa aadressil, kes on võtnud meid oma lasteks lepingulise tõotuse alusel, et armastada ja toetada meid läbi kogu me elu. Kui aga ütleme Talle, kui halvad me oleme – kui nõrgad, tühjad ja kasutud me Ta jaoks oleme – põlgame ära kõik selle, mida Ta on meie sees korda saatnud. Ja see kurvastab me taevast Isa väga.
Mil iganes heitume oma usus, kõnetab Püha Vaim meid, öeldes: „Aitab enesehaletsusest! Aja end püsti! Sa oled armastatud, kutsutud ja valitud ning ma olen õnnistanud sind oma Sõnaga.“ Peame distsiplineerima end, et tuletada meelde kõike, millest Jumal on meid läbi kandnud. Peame tundma rõõmu sellest, mida Ta on meie heaks teinud.
Võib-olla on sind ikka ja jälle proovile pandud. Kuid nüüd on aeg langetada otsus. Jumal igatseb usu järele, mis peab vastu kõige suuremadki proovilepanekud, mistõttu Ta annab sulle oma Sõna, mille abil olla võidukas. Kui Ta annab sulle midagi teha, siis Ta ka varustab sind kogu väe ja jõuga, et kuuletuda sellele. „Nõdergi öelgu: „Ma olen kangelane!” (Joel 4:10) „Saage vägevaks Issandas ja tema tugevuse jõus!“ (Efeslastele 6:10).