MUUTUDES VILJAKAMAKS

Gary Wilkerson

„Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja.“ (Johannese 15:2)

Kristlasi, kes kannavad vilja, poogitakse kui viljapuid? See pole nüüd küll päris see, mida enamus meist Jumala teenimise eest ootaks. Sügaval oma südames ootame me igaüks ju ikka tasu. Sest see oleks ju igati õiglane, kas pole?

See, mida Jeesus selles salmis ütleb, on ebaloomulk ja kaasaja arusaamadega vastuolus. Kui mina üles kasvasin, oli suht raske saada komplimenti ükskõik, millise oma saavutuse eest. Tänapäeval aga piisab juba sellest, kui laps osaleb mõnes meeskonna mängus, et saada autasuks karikas. Palun ärge arvake, et olen mingi kibestunud päss, kes arvab, et pole elus saanud piisavalt tunnustust. Lisaks sellele olen igati oma laste toetamise ja julgustamise poolt, mida ka paljud vanemad oma lastele pakuvad. Lihtsalt et, me ühiskond hakkab tasahilju avastama neid laste poputamistest lähtuvaid negatiivseid mõjusid. Liigne poputamine õpetab lapsi vihkama korrale kutsumist ja kui neid kiidetakse absoluutselt kõige eest, mida nad teevad, tekkib neil ka arvamus, et kõik, mida nad teevad, on rige.

Taoline suhtumine iseloomustab paljuski ka tänapäeva kogudust. Kristlastena naudime küll tingimusteta armastust, kuid meile ei meeldi, kui meid korrale kutsutakse. Kuid oma viinapuu näites annab Jeesus märku, et Isa tahab lasta meil kogeda sügavamat armastust, kui see, mida üks poputav vanem pakub. Me armastav Jumal ütleb: „Jah, sa kannad head vilja ja see on mulle meelepärane. Kuid ma tahan suurendada su rõõmu ja rikkalikku elu veelgi. Selle saavutamiseks aga pean sind pookima.“

„Ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja.“ Enamus meist ei saa sellele mõttele pihta. Mina ja mu naine saime selle kohta eheda õppetunni aasta tagasi, kui me aednik oma aiakäärid me aias käiku lasi. Reisilt tagasi tulles leidsime, et kõigist me rohelistest taimedest olid järgi vaid köndid. Meie imeilusast aiast oli saanud kui viljatu, hüljatud planeet. Olime enam kui valmis oma aedniku lahti laskma! Kui aga selle aasta kevad kätte jõudis, õitses iga taim kahekordselt! Iga taim puhkes õide kiiremini ja lopsakamalt ning seal, kus valitses enne suur segadus, valitses nüüd puhtus, konkreetsus ja õitemeri. Jumala pookimine me eludes käib umbes samamoodi. See pole me jaoks kerge. Otse vastupidi – see on lausa valulik! Ja see pole ka algul midagi ilusat, kuid lõppeks toob see siiski esile aulise vilja, mis muudmoodi poleks saanud esile tulla.