Minu jaoks on Vana Testamendi kõige huvitavamaks persooniks Jaakob – pettev ja manipuleeriv mees, keda Jumal ometi väga armastas.
Jaakob oli kavalusega petnud oma kaksikvennalt Eesavilt välja esmasündinu õiguse ja varastanud tolle õnnistuse isalt Iisakilt. Õnnistuse, mis kuulus Eesavile. Kui Eesavile kohale jõudis, mida Jaakob teinud oli, oli ta enam kui valmis oma venda maha lööma, mis sütitas ühe sõja nende vahel. Sellest hoolimata kaasas Jumal Jaakobi tolle vanaisa, Aabrahami ja isa Iisaki lepingulisse õnnistusse (vt 1. Moosese 28:14). Seejärel aga lisas Jumal veel need imelised õnnistused: „Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed, ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud!” (1. Moosese 28:15). Ehk teisisõnu ütles Jumal: „Jaakob, ma ei jäta sind kunagi ja sa ei saa kunagi teha ühtki sammu, ilma, et ma poleks sellega kaasas. Mu eesmärk saab täituma su elus sõltumata olukordadest!“
Milline tõotus! Mul isiklikult on raske leida Jaakobis mingitki usku, headust või armulikkust, mistõttu kuidas on üldse võimalik, et temast sai Jumala igavese tõotuse lepinguline pärija? Tahaksin lausa küsida Jumala käest: „Mida Sa küll selles mehes nägid? Oled ju püha ja õiglane ega pigista kunagi silma kinni asjade suhtes, millega tema hakkama sai. Miks Sa siis ei korrigeerinud teda ja hoopis õnnistasid, isegi, et ta oli varastanud ja petnud?“
Jumal nägi Jaakobi südames midagi, mis tõi esile Tema suure armastuse ja igatsuse õnnistada teda. Loeme: „Ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute ning vaimult alandlike juures…“ (Jesaja 57:15). Jumal teadis, et Jaakobil oli meeltparandav, murtud vaim.
Me ju teame, et inimesed panevad tähele seda, mis väline, kuid Jumal vaatab alati südamesse. Ta teadis, et Jaakobi südames oli midagi, mis oli valmis muutuma. Ja see on just see, mida Jumal ka meis otsib!