Enamusele tänapäeva kristlastele meeldiks mõelda, et nii nagu Jeesuse puhul, nii saavad ka nemad „liigutatud kaastundest“. Elades siin maa peal, oli Jeesus Jumala kaastunde kehastus. Piibel ütleb ikka ja jälle, et Jeesus oli „liigutatud kaastundest“, kui Ta nägi inimeste kannatusi. Ja kui see oli juba nii 1. sajandil, siis kui palju suurem on Issanda kurvastus veel tänasel päeval.
Piibel ütleb meile: „Sest tema halastused pole lõppenud.“ (Nutulaulud 3:22) „Ent sina, Issand, oled halastaja ja armuline Jumal, pikameelne ning rikas heldusest ja ustavusest.“ (Psalmid 86:15).
Kaastunne on midagi enamat kui vaid haletsus. See on enamat kui olla pisarateni või emotsionaalselt liigutatud. Ja see on ka enamat kui rääkida kurjusest kohutavate kuritegude taga. Kaastunne tähendab haletsust ja armu, mille mõlemaga käib kaasas igatsus aidata olukordadel muutuda. Tõeline kaastunne paneb meid tegema midagi.
See peegeldub ka Jeesuse kaastundes, mida evangeeliumid kirjeldavad. Oli aegu, kus Ta tõmbus eemale kõrbesse, et palvetada. Kui aga rahvas avastas, kus Ta on, järgnesid nad Talle, tuues viimases meeleheites Ta juurde kõik oma jalutud, pimedad, surijad ja deemonitest vaevatud. Ja mida Jeesus tegi? Piibel ütleb meile: „Ja kui Jeesus astus paadist välja ja nägi suurt rahvahulka, läks ta meel haledaks ning ta tervendas nende haiged.“ (Matteuse 14:14) See on näide kaastundest!
Oleks Jeesus olnud piiratud me kaasaja mõtlemisest, oleks Ta ehk kutsunud oma jüngrid kokku nõukogu koosolekuks või püüdnud analüüsida olemasolevaid probleeme. Või Ta oleks võinud öelda: „Ma olen väga väsinud ja pean samas veel oma Isaga rääkima. Ma mõistan te valu, mistõttu me jüngritega võtame teid oma eestpalvetesse. Nii et, minge aga rahus.“ Kuid Jeesus tegi enamat kui vaid rääkis. Kaastunne ja haletsus, mida Ta tundis, panid Teda tegutsema. Ta ütles: „Teen kõik, mis minu võimuses, et midagi muuta!“
Olgem siis valvel, et meiegi südamed ei muutuks kalgiks ja tundetuks inimeste vajaduste suhtes meie ümber.