„Ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal, kiusatuse päeval kõrbes, kus teie esiisad kiusasid mind proovile pannes, kuigi nad olid minu tegusid näinud nelikümmend aastat. Seepärast tõusis mu viha selle sugupõlve vastu ja ma ütlesin: Nad aina eksivad oma südames, aga minu teid nad ei ole ära tundnud. Nii ma vandusin oma vihas: Nad ei saa minu hingamisse!” (Heebrealastele 3:8-11)
Mis oli see põhjus, miks Jumala rahvas ei saanud siseneda Tema hingamisse? Oli see tänu abielurikkumistele, kadedusele või pummeldamistele? Ei. See oli ainuüksi nende uskmatuse tõttu. Siin oli rahvas, kes oli 40. aasta jooksul saanud osa Jumala imedest ning imelistest tunnustähtedest, mida Ta nende heaks tegi. Mitte ükski teine rahvas kogu maamuna peal ei kogenud sellist armastust ega õrna hoolt. Nad said Issanda headusest ilmutuse ilmutuse järel. Nad kuulsid Moosese, oma prohvetliku juhi kaudu, pidevalt värsket Jumala sõna, kuid ometi ei liitnud nad seda sõna kunagi oma usuga. Seetõttu polnud neil ka selle kuulmisest mingit kasu. Keset kõiki neid õnnistusi ei uskunud nad endiselt, et Jumal on ustav, lastes ajapikku uskmatusel võtta maad.
Mu armsad, uskmatus on kogu südame paadumuse juur. Piibel jätkab: „Aga kelle peale ta viha tõusis neljakümneks aastaks? Eks nende peale, kes patustasid, kelle kehad langesid kõrbes surnuna?“ (Heebrealastele 3:17) Rahva uskmatus ärritas üles Jumala viha nende vastu. Kuid mis veelgi hullem – see paadutas neid veelgi enam, nii et nad olid pidevas uskmatuse tsüklis. „Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast…et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi!“ (Heebrealastele 3:12-13)
Uskmatus on ka kõige kibestumise, mässu ja külmuse juur. Seetõttu ongi Heebrea kirja 3. peatükk suunatud usklikele. Sa võid olla päästetud, Jumala Vaimuga täidetud ja elada püha elu Jumala ees, olles samas siiski süüdi uskmatuses. Seetõttu on nii oluline, et aktsepteeriksime usu läbi Tema üleloomulikku väge, öeldes täie kindlusega: „Tee seda taaskord, Issand ja las Su tugevus saada täiuslikuks mu nõrkustes.“