„Pange siis maha kogu kurjus ja kogu kavalus ja silmakirjatsemine, kadetsemine ja mis tahes keelepeks! Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole, kui te olete tunda saanud, et Issand on helde. Tulles tema, elava kivi juurde, kes küll inimeste poolt on
tunnistatud kõlbmatuks, ent Jumala silmis on valitud ja hinnaline, laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks. Saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu. Seepärast seisabki Pühakirjas: „Ennäe, ma panen Siionisse kivi,valitud, hinnalise nurgakivi,ja see, kes usub temasse, ei jää iial häbisse.” (1. Peetruse 2:1-6).
Tänu Püha Vaimu inspiratsioonile nimetab Peetrus Jeesust elavaks kiviks. Tegu on piltliku kujundiga, millest võib saada väärtuslik ilmutus su südames, kui sellele tõeliselt pihta saad. Kristus on kivi – kindel ja liikumatu – olles muutumatu kõigil oma teedel! Ühtlasi rõhutab Peetrus, et Ta on elav kivi – eluandev Vaim, kes armastab igat ühte meist kirglikult ja lõputa.
Tänapäeva kultuuriruumis aga hülgavad inimesed selle kivi, seda isegi mõistmata. Kivi, millele nad oma elu rajavad, koosneb nende enda igatsustest, unistustest ja pürgimustest. Nemad ise otsustavad, kuhu selle kivi panevad, samas kui Jeesus ootab meilt, et järgiksime Teda, alistades kõik oma plaanid Talle. Ta on tahunud teid ja tõmmanud teid välja omaenda kaevandusest, kutsudes teid oma vaimulikku kotta, mida Jumal on rajamas.
Teid on kutsutud olema üks ihu ja armastama üksteist ühel sügaval tasandil. Seetõttu alustabki Peetrus seda peatükki sõnadega: „Pange siis maha kogu kurjus, kavalus, silmakirjatsemine, kadetsemine ja mis tahes keelepeks, sest need kõik on vaid puit, hein ja muidu praht.“
Kui annad oma elu täienisti Jeesusele ja ehitad Tema alusele, saad sa osaks Tema vaimulikust kojast, olles püha, puhas ja tuline Jumalas.