Tead sa kristlasi, kes alati kurdavad, kui ebaadekvaatsetena nad end tunnevad? Nad teevad end pidevalt maha, võrreldes end nendega, keda imetlevad ja mõeldes: „Ma pole ligilähedanegi neile. Mu seis on ikka täiesti lootusetu.“
Mäletad ehk seda Vana Testamendi lugu Iisraeli maakuulajatest, kes läkitati uurima tõotatud maad. Nad tulid tagasi raportiga: „Jah see on maa, mis voolab piima ja mett, kuid see on ka täis suuri hiiglasi ning kõrgete müüridega linnu. Meie küll sealse rahva vastu ei saa. Nendega võrreldes oleme tühipaljad rohutirtsud.“ (vaata 4. Moosese 13. peatükki).
Need ei mehed ei süüdistanud kordagi Jumalat. Nad ei öelnud kordagi: „Jumal pole võimeline või piisavalt tugev.“ Nad ei julenud sellist uskmatust üles näidata. Küll aga keskendusid nad iseendale, öeldes: „Oleme vaenlase silmis kui väikesed putukad.“ Taolise jutu puhul pole tegu mingi alandlikkusega ega ka süütu, ohutu väljendusviisiga. Pigem on tegu solvanguga selle vastu, Kes on maailma valgus. See valgus käsib meil uskuda: „Ma suudan kõik läbi Kristuse, kes teeb mind tugevaks.“ (Filiplastele 4:13)
Tead mis? Kui nurised oma võimetuse ja nõrkuste üle, ei tee sa mitte iseennast, aga oma Issandat maha. Kuidas? Sest sa keeldud uskumast ja järgimast Tema Sõna. Iisraeli maakuulajad olid nii keskendunud omaenda puudustele, et nad olid valmis alla andma. Kuid milline oli Jumala vastus nende hirmudele ja uskmatusele? „Ja Issand ütles Moosesele: „Kui kaua see rahvas põlgab mind ja kui kaua nad ei usu mind hoolimata kõigist tunnustähtedest, mis ma nende keskel olen teinud?“ (4. Moosese 14:11) Jumal mõistis nad hukka ühe patu pärast ja selleks oli uskmatus.
Täna esitab Jumal oma rahvale sama küsimuse, mille Ta esitas iisraellastele: „Millal te küll hakkate uskuma mu tõotustesse? Ütlesin ju, et mu jõud aitab teid te nõrkuse hetkedel. Nii ei pea te toetuma omaenese lihalikule jõule. Mina olen Jehoova, igavesti kestev jõud ja ma teen teid tugevaks omaenese väe läbi.“