„Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule. Ja igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine oli ränk.” (Matteuse 7:24-27).
Jeesus kirjeldab siin, kuidas ainus maja või hoone, mis ees ootavates tormides vastu peab, on rajatud tugevale alusele. See maja, millest Jeesus siin räägib, illustreerib meie suhet Temaga. Me rajame ühe aluse sellega, kui õpime tundma Kristust ja mõistma Tema teid. Me kui ehitame üles oma iseloomu teatud omadustega, mis määravad ära selle, kuidas me pinge all toimime. Paljud kristlased ütlevad: „Ma olen usklik ja olen rajanud oma elu Kaljule.“ Samas tegelikult mõistmata, mida see mõte tähendab. Nii on nad ka tohutus šokis, kui nende suhe Jeesusega tormides vastu ei pea ja tuleb välja, et neil pole mingit alust!
Me ei mõista selle tähendamissõna mõtet seni, kuni me ei mõista, et selles käib jutt sõnakuulelikkusest! Jeesus räägib siin inimesest, kes kuuleb Tema sõna ja ka teeb selle järgi; kes kuuletub Talle ja tegutseb Tema korralduste põhjal. Ta kirjeldab selles ühte eluviisi – elu, kus valitseb totaalne ja täielik sõnakuulelikkus Tema Sõnale. See on see, mis peab olema meie alus!
Loomulikult on Jeesus ise meie kalju, kuid see pole „kalju“ ainus tähendus, mida Ta selles tähendamissõnas kasutas. Osa inimesi, kes väidab, et nad on ehitanud Kristusele kui oma Kaljule, pole ehk ehitanud korralikult. See „kalju“ viitab ka südame hoiakule, esindades me kõige peamisemaid motiive, millest me sõnakuulelikkus Jumalale alguse saab.