Keegi ei taha ju kuulda halbu uudiseid ja ega tänapäeva kogudus ole selles osas mingi erand. Samas tunduvad Ameerika kogudused olevat liigagi haaratud „hea enesetunde“ sõnumitest. Taoline suhtumine on valdav paljudes kristlikes raamatupoodides leiduvates raamatutes ja ajakirjades. Selline tunne on, otsekui me juhid ütleksid: „Võtke vabalt! Jumal on meie Issi ja meie kõik Tema lapsed, mistõttu meid on loodud nautima mõnusat aega.“
Kuid torm on tulekul ja Jumal tahab, et Ta lapsed oleks selleks valmis. See tuleb otsekui varas öösel, tuues kaasa ootamatu paanika ja uskmatuse. Sa võid nüüd mõelda: „Las aga õnnetused tulla! Ma olen nagunii Jumala kätes ja Jeesus kannab mind neist läbi.“
Vahetult enne oma surma ja ülestõusmist vaatas Jeesus tõtt eesootava kohutava tormiga. Ta nägi kui ajas ette, kus Jeruusalemm saab olema ümbritsetud võimsate sõjavägede poolt, kus tempel saab hävitatud, kus linn saab maatasa põletatud ja kogu nende ühiskond kukub kokku. Jeesus, olles Jumala armastuse kehastus siin maa peal, nuttis selle ühiskonna pärast, sest Ta nägi, mis oli tulemas. „Sest siis on nii suur ahistus, millist pole olnud maailma algusest kuni praeguse ajani ega tule enam iial. Ja kui nende päevade arvu ei kahandataks, siis ei pääseks ükski, aga valitute pärast kahandatakse neid päevi.“ (Matteuse 24:21-22).
Mõeldes sellele kõigele, me näeme, et Jeesuse aeg oli väga sarnane meie omaga – rahulik ja edukas. Samas ajal, mil Jeesus hoiatas läheneva tormi eest, otsis Ta pidevalt vaikseid kohti, kuhu varjuda, et olla osaduses Isaga. Olles täiesti veendunud, et Jumal oli koos Temaga, Jeesus teadis, et Tal oli täiskontroll kõige üle.
Mu armsad, me peame olema valmis, et seista silmitsi läheneva tormiga, sest sel juhul ei niida me vaimu miski. Kuid me saavutame selle vaid siis, kui võtame aega, et olla Isa ligiolus; kui oleme seni koos Temaga, kuniks oleme täienisti veendunud, et Ta on meie paremal käel.
Jeesuse ligiolus leiame me rõõmu, rahu ja hingamise – kõik, mida me eales vajame.