Oma kõige pimedamal tunnil avastas Jeremija ühe aulise tõe, mis kinkis talle uut lootust ja meelekindlust. Tegelikult ta isegi juba teadis seda tõde, kuid see polnud puudutanud ta hinge enne, kui ta omadega viimse piiri peal oli. Ta avastas omadega täitsa nulli jõudes, et Jumal oli seal ees ootel! „Nullis olek“ ei tähenda veel pimedas kuristikus olemist, vaid Jumalas süviti minemist. Seega tõde on see, et Jumalat ei leita mitte „seal kusagil üleval“ keset pilvitut taevast, vaid keset valu ja meeleheite varje. Hetkel, mil Jeremija omadega nulli jõudis, põrkas ta Jumala otsa! Ta põrkas ikka kohe korralikult vastu kaastundliku Isa ustavust, mõistes järk järgult paljusid sügavaid tõdesid.
Kui oled nii kõvasti haiget saanud, et suudad vaevu minna vastu uuele päevale, ütleb Jumala Sõna sulle: „See on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud: need on igal hommikul uued - sinu ustavus on suur!“ (Nutulaulud 3:22-23). Kui Issand laseb kurvastusel ja hädal tulla su ellu, hoiab Ta sind ka alal läbi oma rikkaliku kaastunde, halastuse ja armastuse (vt Nutulaulud 3:32).
Jumalal on valus, kui sul on valus. Ta pole su vastu, püüdes lömastada sind oma jalge alla, kui niigi omadega lääpas oled (Nutulaulud 3:33-34). Olles oma elu kõige madalamas seisus, pöördu Jumala poole ja kiida Tema nime. „Tõstkem oma südamed ja käed Jumala poole taevas!“ (Nutulaulud 3:41). See on see koht, kus Jumal tuleb väga su ligi ja sosistab sulle: „Ära karda!“ (Nutulaulud 3:57)
Jeremija kirjutas Nutulaulude raamatu olles murtud südamelt ja leinates Jeruusalemma hävingut. Kogu ta lootus ja usk olid kadunud ja ta tundis end tühja ning alandatuna. Kuid ometi pani ta kogu oma lootuse Issanda helduse peale, olles võimeline tunnistama: „Sellepärast loodan ma veel.“ (Nutulaulud 3:21).
Ükski inimlik olukord pole nii trööstitu ja lootusetu, et Jumal ei suudaks meid kohata nende keskel ja kinkida meile lootust.