Me tunneme Taanieli kui andekat, tugevat noormeest, kes teenis ustavalt Paabeli kuningat Nebukadnetsarit ja tõlgitses tema unenägusid. Kuid tema suured saavutused said alguse sellest, et ta oli üks õiglane palvemees.
Taaniel elas nii pühendunud ja püha elu, et me ei oskaks oodatagi, et ta võis parandada meelt Jumala ees. Kuid ta süda oli väga tundlik patu suhtes ja ta samastas end Iisraeli rahva kohutavate pattudega. Pange tähele, kuidas ta kasutab oma palves sõna „meie“: „Me oleme pattu teinud ja eksinud, oleme olnud ülekohtused ja oleme hakanud vastu, oleme taganenud su käskudest ja seadustest, me pole kuulanud su sulaseid prohveteid, kes sinu nimel kõnelesid meie kuningaile, vürstidele, vanemaile ja kogu maa rahvale.“ (Taanieli 9:5-6). „Ja kui ma alles rääkisin ja palvetasin ja tunnistasin oma pattu ja oma Iisraeli rahva pattu ja heitsin oma anumise Issanda, oma Jumala palge ette mu Jumala püha mäe pärast.“ (Taanieli 9:20). Taaniel ütles teisisõnu: „Issand, tegele minuga samal ajal, kui tegeled oma rahvaga. Kui mu südames on mingitki nurjatust, tõsta see esile ja näita seda mulle!“
Kas meeleparandusega käib tõesti kaasas mingeid kasutegureid? Käib! Üks tõeliselt imeline kasutegur on uuem ja selgem nägemus Jeesusest Kristusest. Taaniel sai peale meeleparandust nägemuse: „Ja ma tõstsin oma silmad üles ning vaatasin, ja ennäe, seal oli üks mees, linased riided seljas ja niuded vöötatud Uufase kullaga.“ (Taaniel 10:5). Taaniel oli ainus, kes seda meest nägi, kelleks oli muide Jeesus ise kogu oma aus!
On oluline mõista, et Taaniel ei palunud selle nägemuse pärast. Ta lihtsalt parandas meelt oma patust, tunnistas seda ja kurvastas selle üle. Kuid Jeesus otsustas tulla ja ilmutada end Taanielile selles ilmutuses. See oli Issanda initsiatiiv! Kui me alandame iseendid Jumala ees, seades asjad korda nii Tema kui teistega, ei pea me enam otsima mingit ilmutust. Jeesus ise ilmutab end meile! See ei pruugi isegi olla vaid mõne nägemuse kaudu, kuid me teame siiski, et Ta on ligi.