Saatanale meeldib valetada Jumala lastele ja ta ründab neid, kes on otsustanud siseneda Jumala poolt tõotatud hingamisse. „Nii on siis Jumala rahva hingamisaeg alles ees, sest kes läheb tema hingamisse, see hingab ka ise oma tegudest, nii nagu Jumal oma tegudest. Olgem siis agarad sisse minema sellesse hingamisse, et keegi ei langeks sellesama sõnakuulmatuse eeskujul!“ (Heebrealastele 4:9-11).
Mida see tähendab „hingata Jumalas“? See tähendab jõuda punkti, kus sa usud ja usaldad täiesti Jumala tõotusi. Punkti, kus pole enam maad mingile võitlusele kahtluste- või hirmuga, vaid kus valitseb üks kindel kindlustunne. See on jätkuv usk sellesse, et Jumal on meiega ega vea meid alt ning et kui Tema on meid kutsunud, siis Ta ka kannab meid läbi.
Kuid just siis, kuid oled otsustanud astuda sellesse uude usaldavasse ellu – kui su lihalik loomus on ristilöödud ja sa sõltud täienisti Jumalast – tuleb see vana madu uue portsu välja hautud süüdistustega. Ta teab, kui väga keskendunud sa Jumalale oled ja kui väga sa igatsed teha kõike, mida Jumal on kutsunud sind tegema. Nii igatsebki Saatan saada su kuulmise enda võimusesse, et hakata oma kohutavate valedega pihta, millest mõned võivad olla näiteks sellised:
- “Sa ei arene vaimses mõttes kohe üldse kuidagi.”
- “Sa oled vaimse sõjapidamise jaoks liiga nõrk.”
- “Jumal ei ole sinuga, sest oled Teda teatud moel kurvastanud.”
Need on Saatana sosinad, millega ta püüab sind kurnata. Kuid nõnda nagu Jeesus oli ustav oma kindluses Isa suhtes, nõnda mõõdetakse meiegi usku. „Kristus on aga tema koja üle kui ustav Poeg. Ja tema koda oleme meie, kui me vaid peame kinni julgusest ja lootusest, mille üle me kiitleme.“ (Heebrealastele 3:6) Iga usklik peaks tegema igapäevaselt järgmist kolme asja:
- Tuletama endale meelde, et sul on vaenlane, kes on valmis sind iga hetk neelama.
- Katsuma end läbi, ega sa ole süüdi uskmatuse patus.
- Olema täielikult veendunud, et sul on kindel ligipääs Jumala trooni ette.
Mu armsad, ehitage end üles, „olles rajanud endid oma kõige pühamale usule.“ (Juuda kiri 1:20)