Religioossetel inimestel on kalduvus keskenduda pigem pimedusele kui valgusele. Kuulen nii paljusid kristlasi pritsimas sapiseid kommentaare stiilis: „Ühiskond on süüdi“ või: „See on valitsuse süü“ või: „See konkreetne seltskond avaldab negatiivset mõju.“ Kui aga elad nii nagu Jeesus elas, siis sa ei nea pimedust, kuna keskendud valgusele, mille endaga kaasa tood. Las ma tuua siinkohal näite.
Kujuta ette, et oled jumalateenistusel ja korraga läheb vool ära, nii et kogu see paik on kottpime. Kui siis hooldustöötaja süütab kasvõi ühe väikesegi tule selles ruumis, näevad seda koheselt kõik kohalviibijad, sõltumata sellest, kus see tuli ka poleks. Mu sõber, see on pilt sinust totaalselt pimedas maailmas. Ükskõik, kui kottpime ka ei oleks – su valgus paistab kõigile su naabruses olijaile. Seda pole kuidagimoodi võimalik varjata, nii et lase sel siis särada! Pealegi pole sul sel juhul ka põhjust minna kaasa meeleheitlike vestlustega tänapäeva ühiskonnast.
Taoline valgusega lähenemine ei vii sind ainuüksi religioossusest välja, vaid see kannab sind ka Jeesuse armastuse sisse. See on miski, mis ei saa kunagi olla ühegi religioosse tegevuse tulemus. Nagu Johannes meile ka meenutab: „Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud.“ (1 Johannese 4:19). Kui püüame teha Jumala tegusid omaenese jõus ja lahus Tema armastusest, pole selles mingit väge. Paulus ütleb: „Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.“ (1 Korintlastele 13:1).
Vastupidiselt sellele, loob Kristuse armastus meile kantsli, kus iganes, pannes sinna taha oma igavese väe: „Armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused - need kõrvaldatakse, olgu keeled - need vaibuvad, olgu tunnetus - see lõpeb ära. Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame, aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik.“ (1 Korintlastele 13:8-10).