Aasaf, psalmist, kes kirjutas Psalmid 73, oli kuningas Taaveti väga lähedane sõber. Puhta ja siira südamega mees, kes uskus Jumala headusesse. Nii alustas ta ka oma psalmi sõnadega: „Jumal on tõesti hea Iisraelile, nendele, kes on puhtad südamelt.“ (Psalmid 73:1). Ehk teisisõnu: „Jumal on olnud hea mu vastu kinkides mulle puhta südame.“ Samas tunnistab ta kohe järgmises salmis: „Minu jalad oleksid peaaegu komistanud, mu sammud oleksid kohe libisenud.“ Miks Aasaf seda ütleb?
Me teame selle psalmi põhjal, et Aasaf seisis silmitsi suurte raskustega (Ps.73:14) ja ta maadles ka enda võrdlemisega teistega. Ta ütleb salmis 3: „Sest ma kadestasin hooplejaid, kui ma nägin õelate head käekäiku.“ Ta nägi enda ümber õelaid inimesi nautimas suurt rikkust, mis võis põhjustada temas valu ta enda vaesuse pärast. Mis iganes põhjustel hüüdis see armas mees: „Issand, ma ei saa sellest aru!“ Seejärel aga ütles ta endale: „Vaata neid patuseid! Nad ei palveta. Nad eiravad Jumala Sõna ja on Talle sõnakuulmatud. Ometi ei niideta neid nii nagu kõiki teisi.“ (vt Ps.73:5). Mida Aasaf tegelikult silmas pidas, oli: „Õelad ei ole sellise löögi all nagu mina. Nad teevad ainult kurja ja ometi läheb neil hästi. Ajal, mil ma olen kurvastusest nõrkemas, saavad nemad aga jõudu juurde.“ (vt salm 4).
Kuid mis oli siis see patt, millesse Aasaf kõige enam langes? Selleks oli uskumus, et ta kannatused olid ebaõiglane karistus Jumalalt; uskumus, et Jumal eirab teda ja on ebaõiglane. See on lõks, millesse igaüks meist võib langeda ja me peame olema vägagi ettevaatlikud selles osas!
Kui mõni katsumus tuleb ja sa oled suures kurvastuses, pead vägagi kaitsma oma südant libastumise eest. Aasaf tegi seda sellega, et läks Jumala kotta (Ps.73:17). Ta mõtles Jumala peale ja kordas endale pidevalt: „Ma ei lase Saatanal panna end kukkuma. Ma räägin need asjad Jumalaga sirgeks.“
Aasaf peaaegu, et libastus, kuid ta jäi püsima ja lõpetas oma psalmi võidunoodiga: „Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki sinu tegusid.“ (Psalmid 73:28).