Meie maised kiindumused on väga heitlikud – seda vahel lausa igapäevaselt – kõikudes me tunnete muutudes kuumast ja kirglikust leige- või isegi külmani. Nii nagu jüngrid, võime meiegi olla üks päev valmis surema Jeesuse eest ja samas järgmine päev juba hüljata Ta ning panna plehku. Võime ju öelda Jumalale, et usume, et Ta täidab kõik me vajadused ja samas kogeda hirmu ning kahtlusi, kui olukorrad muutuvad. Kuid Jumala armastus meie vastu püsib muutumatuna. Tema Sõna ütleb: „Sest mina, Issand, ei ole ennast muutnud.“ (Malaki 3:6) ja „Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju.“ (Jaakobuse 1:17).
Olles tõelises suhtes Jumalaga me ainuüksi ei võta vastu Tema armastust, aga me ka armastame Teda vastu. See on vastastikune kiindumus, kus mõlemad osapooled nii jagavad kui saavad armastust. Piibel ütleb meile: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!“ (5 Moosese 6:5). Ta ütleb ka meile: „Anna, mu poeg, oma süda mulle.“ (Õpetussõnad 23:26). Tema täiuslik armastus nõuab, et me vastaksime samaga - et me vastaksime Talle tõelise ja jagamatu armastusega.
Jumal ütleb meile täiesti kindlal toonil: „Te ei saa teenida välja mu armastust. Armastus, mida teile jagan, on väljateenimatu.“ Johannes kirjutab: „Selles on armastus - ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest.“ (1 Johannese 4:10). „Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud.“ (salm 19).
Jumal sirutus meie elu kõrbe, näidates meile, millised kadunud hinged me oleme ja lasi meil tunda end kohutavalt me patus. Ta läkitas meile oma Sõna, et ilmutada meile tõde. Ta läkitas meile oma Vaimu, et tuua meid patutunnetusele ja seejärel tuli ise meile järgi. Seetõttu ka, kui võtame Ta vastu oma ellu ja jääme lähedasse suhtesse Temaga, võime me ka elada turvalist ja stabiilset elu, ilma kõikumata.