See on meie otsustada, kas elame oma elu täis murettekitavat hirmu või usaldust Jumala vastu. Kui muretseme täna ühe asja pärast, muretseme homme juba kahe pärast. Ehk teisisõnu: mida enam probleeme meid tabab, seda enam me hirmud muudkui kuhjuvad. Ja kui me oma hirmudega ei tegele, saadab me muretsev meel meid pidevalt lõputusse auku.
Seetõttu pole muud varianti, kui peame olema lihtsalt veendunud, et meie Taevane Isa armastab meid sõltumata sellest, kui meeletud me katsumused ka poleks. Me võime ju kuulda hirmu hääli tõusmas keset murelaineid, kuid nagu Taavet väga selgelt tunnistas: „Jumala hääl kostub üle kõigi veevoogude.“ „Issand istus aujärjel veeuputuse tulles, ja Issand jääb kuningaks igavesti!“ (Psalmid 29:10)
Kui elu hävitavad lained sisse sõidavad, kogevad inimesed „usu varjutust“. Paljudel tunnistustel, mida olen kuulnud, on kõigil midagi ühist: hinge pime öö. Mulle on aastate jooksul saanud selgeks, et iga ustav Kristuse sulane seisab ühel või teisel eluhetkel silmitsi taoliste kriisidega. Olen rääkinud inimestega, kes on kirjeldanud perioodi oma elus, kus kõik tundus olevat kui pimedusepilve all ja Jumal vaikis. Nad tegid kõik, mida vähegi oskasid, et kuulda taevast, kuid pimedus vaid jätkus.
Piibel ütleb, et just sellistel aegadel peame teadma ja uskuma armastusse, mis Jumalal on me vastu. Kui me maailm on pahupidi pööratud, oleme me kõige haavatavamad hingevaenlase valede suhtes. Saatan püüab kasutada meie kriise, et heita meid meeleheite auku. Seetõttu on taolistel aegadel lausa eluoluline, et me ammutaks teadmisest, et Jumal armastab meid.
Olen oma elu jooksul kogenud mitmeid katsumusi, kuid tõde, mis mind neist kõigist ankruna läbi kandis, oli: „Jumal armastab mind igal ajal ja läbi iga elu katsumuse.“