Jeesus elas oma maist elu täielikus sõltuvuses oma taevasest Isast. Me Päästja ei öelnud ega teinud midagi, mille osas Ta polnud enne oma Isaga läbi rääkinud. Ka ei teinud Ta ühtki imet ilma Isa juhtnöörideta. Ta kuulutas: „…ma ei tee midagi iseenesest, vaid räägin nõnda, nagu Isa mind on õpetanud…ta ei ole jätnud mind üksi, kuna ma teen alati seda, mis talle meeldib.” (Johannese 8:28-29).
Kristus annab väga selgelt mõista, et täielik sõltumine Isast ja Isa hääle alaline kuulamine olid osa Tema igapäeva elust. Näeme seda ka ühest olukorrast Johannese evangeeliumis, kus Jeesus nägi jalutut meest Betsata tiigi ääres lamamas. Jeesus pöördus selle mehe poole ja käskis tal püsti tõusta ning kõndida. Mees sai koheselt terveks ja kõndis sealt tervena minema.
Juudi juhid olid maruvihased, kuna nende meelest oli Jeesus selle mehe tervendamisega rikkunud hingamispäeva. Kuid Jeesus vastas: „Tegin vaid seda, mida Isa käskis mul teha.“ Ta selgitas: „Poeg ei saa midagi teha iseenesest, ta teeb vaid seda, mida näeb tegevat Isa, sest mida iganes Isa teeb, seda teeb ka Poeg. Isa armastab ju Poega ning näitab talle kõike, mida ta ise teeb.“ (Johannese 5:19-20). Jeesus ütles väga selgelt: „Mu Isa õpetas mulle kõike, mida tegema pean.“ Jeesus, kes oli inimese kujul siin maa peal, pidi igapäevaselt toetuma oma Isa häälele enda sees, mis Teda juhtis. Ta pidi iga tund, iga päev ja iga ime puhul võtma kuulda oma Isa häält.
Kuid kuidas Jeesus kuulis oma Isa vaikset, tasast häält? Piibel näitab meile, et see sündis läbi palve. Jeesus läks ikka ja jälle omaette kohta, kus palvetada. Ta õppis kuulama oma Isa häält põlvedel olles. Nii tahan julgustada ka sind veetma oma salajases palvekambris aega koos Jeesusega. Istu vaikselt Tema ligiolus ja sa saad osa tõest, mida ainult Kristus saab anda sulle läbi Püha Vaimu.