Apostel Johannes sai ilmutuse ülendatud Kristuse aust: „…taevas oli avatud uks, ning sama hääl…ütles: „Tule siia üles ja ma näitan sulle, mis peab sündima pärast seda!” Sedamaid olin ma vaimus. Ning ennäe, taevas seisis troon, ja keegi istus troonil.“ (Ilmutuse 4:1-2)
See taevane uks on avatud meiegi jaoks. Nõnda nagu Johannest, nõnda kutsutakse meidki „sinna üles“. Pühakiri ütleb: „Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!“ (Heebrealastele 4:16) See kutse siseneda troonsaali on kõige enam ignoreeritud nii pastorite kui ilmikutegi poolt. Vaid üksikud usklikud tunnevad Jumala häält ja vaid mõned jumalasulased kõnelevad kui Jumala suu.
Johannese üksiolek Patmose saarel (vt Ilmutuse 1:9) oli talle jumalakartmatute poolt vägisi peale surutud. Samas usun, et koguduse inimesedki vajaksid „Patmose kogemust“ – kohta, kus loobuda omaenda minast ja iseteadlikkusest, et otsida Jumala palet. Tänapäeva kristlased leiavad aega teleka vaatamiseks, netipoodides šoppamiseks ja sotsiaalmeedias suhtlemiseks, kuid vaid vähesed „lähevad üles“ Jumala trooni ette. Ometi on Jumal tõotanud: „Kui tuled siia üles, ilmutan sulle oma armu ja heldust ning näitan sulle asju, mida sa kunagi varem näinud pole.“
See ei tähenda, et peaksime loobuma oma tööst, perekonnast või kuulutustööst. Muide, on täitsa võimalik olla ühtaegu toimekas kui kogeda „Patmost“. Oluline on see, et lülitaksime välja kõik teised hääled, tegevused ja asjad, mis takistavad meil kuulda Jumala häält. Peaksime keskenduma vaid ühele olulisele küsimusele – kuulan ma inimesi või Püha Vaimu?
Jumalal on hea meel, kui pühendad Talle teadlikult üks-ühele aega Temaga. Kui Kristusest saab su ainus fookus, saad ka otseseid juhtnööre ja tunnetust otse ülalt.