Prohver Jeremija oli mees, kes häälestas oma südame otsima Jumalat ja Issanda sõna tuli talle. Loeme selle prohveti kohta ikka ja jälle: „Ja Jeremijale tuli Issanda sõna.“
Paljud piiblikommentaatorid nimetavad Jeremijat nutvaks prohvetiks ja seda ta kindlasti ka oli. Samas tõi ta meieni kõige rõõmsama ja kiiduväärt „evangeeliumi“ kogu Vanas Testamendis. Kuulutas ta ju meile ette uue lepingu eelolevat au: „Ja ma teen nendega igavese lepingu, et ma ei loobu tegemast neile head.“ (Jeremija 32:40) „Ja ma kosutan preestrite südameid rasvaga ning mu rahvas küllastub mu headusest, ütleb Issand.“ (Jeremija 31:14)
See on ju küll ütlemata hea uudis! Uus leping on täis rohket armu, halastust, rõõmu, rahu ja headust. Kuid iga Jeremija poolt öeldud sõna taga peitub tegelikult sügav murtus. Jeremija kirjutas: „Mu rind, mu rind, ma väänlen valudes. Oh, mu südameseinad! Mu süda tormitseb mu sees. Ma ei saa vaiki olla, sest ma kuulen sarvehäält, sõjakära.“ (Jeremija 4:19)
Jeremija nuttis pühi pisaraid, mis polnud ta enda omadki. Prohvet kuulis tegelikult kõnetust Jumala murtud südamest. Esmalt hoiatas Jumal, et Ta saadab Iisraeli üle kohtumõistmise. Kuid siis ütles Ta prohvetile: „Mägede pärast tõstan ma nuttu ja kaebust, ka kõrbe karjamaade pärast nutulaulu…“ (Jeremija 9:10) Jumal ise nuttis kohtumõistmise pärast, mis oli tulemas Ta rahva üle.
Jumal jagab meiega oma meelt ja mõtteid. Elame ajastul, mis on elu-surma küsimus, mistõttu julgustan sind otsima Jumala südant täie pühendumise- ja innukusega. Seejärel aga ava Ta Sõna üha kasvava armastuse ja igatsusega selle vastu. Jumal on ustav oma Sõnale ja juhib sind kõigi nende asjade sisse, mida Ta tahab sulle ilmutada.