Oma kolme teenistusaasta jooksul oli Jeesus tervendanud haigeid, taastanud pimedate nägemise, äratanud üles surnuid, toitnud ime läbi suuri rahvahulki, kuulutanud häid sõnumeid vaestele ning õpetanud suurtele massidele tõde nende Taevase Isa kohta. Kogu see imeline saavutuste nimekiri sai võimalikuks vaid tänu Poja kuulekusele Isa tahtele.
Püha õhtusöömaajal pidas Jeesus oma viimase kokkuvõtva kõne oma jüngritele ning tema sõnades peitus teadmine oma peatsest lahkumisest neist. Võime lugeda Johannese 17. ptk’s, kuidas Ta võttis kogu selle kokkusaamise kokku julgustava palvega eelolevate aegade kohta, mis kätkes endas: võidukat Kogudust; inimesi, kelle omavaheline armastus pidavat olema tunnistuseks kogu maailmale; jumalikku väge ja meelevalda, mis voolab läbi Ta järgijate ja Jumala au, mis hingab Ta rahva üle. Sõna „andma“ esineb selles tekstis rohkem kui ühtki teist sõna: „Isa, Sa oled andnud mulle…Sa oled andnud neile…Ma olen andnud neile…“
Selles imelises palves tuleb esile, et see on Isa loomuses anda häid ande oma lastele. Saates oma Poja siia maailma, reastas Ta kõik asjad, mida Ta oli valmis andma Talle: „Ma annan Sulle väe ja meelevalla oma nimes; ma annan Sulle kõik maailma rahvad; ma annan Sulle sõnad, mida öelda ja teod, mida teha. Ma annan Sulle oma au!“
Ühtlasi on näha, et Jeesusel on sama andev loomus kui Ta Isal. Ta võtab muide oma palves kokku kõik need selle, mida Ta on juba oma jüngritele andnud ja mida Ta jätkuvalt kavatseb anda! Mingis mõttes esitles Jeesus tol õhtul oma jüngritele oma viimast tahet ja testamenti. Ta ütles: „Ma rajasin oma kuningriigi andes ja see on see, kuidas ma tahan, et mu kuningriik jätkuks ka läbi teie.“
Viimane asi, mille Jeesus enne oma lahkumist oma jüngritele jättis, oli üks konkreetne kutse – kutse anda. Ja see kutse jätkub ka meiega ning meie läbi.