Selleks, et siseneda Jumala hingamisse, peame ütlema lahti omaenda jõupingutustest. Ainuüksi usk on see, mille kaudu kogeda täiuslikku rahu ja hingamist: „Meie aga, kes oleme uskunud, saame hingamisse.“ (Heebrealastele 4:3). Teisisõnu, me peame häälestama oma südamed uskuma, et Jumal on ustav kandma meid läbi ükskõik, millistest ja ükskõik, kui võimatutest olukordadest.
„Sest kes läheb tema hingamisse, see hingab ka ise oma tegudest, nii nagu Jumal oma tegudest.“ (Heebrealastele 4:10). Kogedes hingamist Jeesuses, ei püüagi me enam rasketel aegadel vaprat nägu teha. Me ei püüagi leida magedaid vabandusi oma kriisidele ning me ei muretse hirmu alla langemise pärast, kus hakata kahtlema Jumala armastuses. Lühidalt öeldes – me tegude mentaliteet kahaneb ja me loodame Jumala peale.
Kuidas aga arendada taolist usaldust? Me otsime Issandat palves, mõtiskleme Tema Sõna üle ja elame sõnakuulelikkuses Talle. Võid nüüd vastu vaielda ja öelda: „Kuid need on ju ka teod!“ Ma pole sinuga nõus, sest need on usuteod. Järgides ja tehes kõiki neid asju, usume me, et Püha Vaim teeb oma tööd, ehitades meis üles jõuvarusid rasketeks aegadeks.
Me ei pruugi kogeda, kuidas Jumal meid seespidiselt tugevdab või kuidas Ta vägi me sees kasvab. Kuid kui meid järgmine katsumus tabab, tulevad need taevalikud reservid meis igal juhul esile. See on muide üks peamisi põhjusi, miks ma Issandat väga innukalt otsin, tehes seda läbi palve, paastu, Tema Sõna uurimise ja Ta käskudele alistumise läbi Püha Vaimu väe.
Seni, kuni teenid Issandat, ei anna Saatan sulle kunagi asu. Seisad alati silmitsi intensiivse sõjapidamise- ja üllatusrünnakutega ning vaatamata kõigile oma mineviku võitudele, vajad sa alati taevalikke vahendeid, et vastu pidada. Seetõttu otsusta olla sõdur, kes on täiega valmistunud lahinguks. Sest kui hingevaenlane sind ootamatult ründab, vajad sa kogu saadaval olevat laskemoona. Sa vajad reserve, millest ammutada. Kuid veelgi enam, su lahing peab saama võidetud juba enne konflikti tekkimist - põlvedel Jumala ees.