Koguduse algaegadel toimus suur tagakius. Tolle kohutava aja jooksul võeti apostel Johannes vangi ning saadeti Rooma enne Patmose saarele surema läkitamist. Patmos oli väike, eraldatud paik, kus elas veel vaid paar teist vangi, kes olid sinna eksiili saadetud.
Kui Johannes Patmose pinda puudutas, jäi ta sinna hüljatud ja isoleerituna üksi. Ta kirjutas hiljem: „Mind pagendati Patmosele Jumala sõna ja Jeesuse tunnistamise pärast.“ (vt Ilmutuse 1:9). Miks Johannesele, Jeesuse jüngrile, taoline karistus määrati? Ja miks püüdis Rooma – maailma valitsev jõud – nii meeleheitlikult teda tsivilisatsioonist eraldada? Ilmselgelt pidas Rooma teda ohuks, kuna ta oli tuntud nii juutide kui paganate seas.
Tänapäeval vaadataks Johannese kui läbikukkuja peale. Kui teda mõõdetaks tänapäeva edustandardite järgi, öeldaks, et ta polnud midagi väärt. Tal polnud oma kogudust ega koguduse hoonet, ei mingit raha, autot, maja ega viisakaid riideidki. Kuid kui ekslik see kõik oleks! Johannesega juhtus midagi imelist peale seda, kui ta oli vaid mõne päeva Patmosel olnud. Ta langetas seal ühe otsuse, mis mõjutas kogu Kogudust kuni igavikuni välja. Kõige lihtsamalt öeldes – Johannese suri kõigile omaenda plaanidele ja teenistusele. Nii palju, kui ta teadis, oli ta eksiil Patmosele ta viimane saatus, kuid ta otsustas sellest hoolimata ülistada Jumalat. „Otsustan elada ja käia Jumala Vaimus ning pühendada end Jumala palge otsimisele. Nüüd on mul aega otsida Teda rohkem kui eales varem.“
Johannese elu taandus vaid ühele sihtpunktile – ainuüksi Jeesusele Kristusele. Ta ütles: „Kõik, mida eales vajan, on palve, ülistus ja suhtlus Issandaga.“ Patmose saar oli see, kus Johannes õppis sõltuma vaid Püha Vaimu häälest. Ja hea uudis on see, et Johannes sai hiljem oma vabaduse ning tema kirjutistest sai võitud valgus kogu maailmale.
Sina ei pea end isoleerima, et pühendada end täielikule suhtele Jumalaga. Jumal kohtub sinuga just seal, kus sa oled – nii ööl kui päeval – kui vaid hüüad Ta poole.