Oled kindlasti kuulnud usupalvest, kuid usun, et sel palvel on ka peegelkujund – palve, mis tugineb lihalikule loomusele ehk uskmatuse palve. Taoline palve on Jumalale täiesti vastuvõetamatu. Mis veelgi enam – Piibel ütleb, et see on patuasi Ta silmis.
Mooses, jumalakartlik palvemees, kes oli järginud Jumala kutset igal oma elu sammul, jõudis omadega kriisi. Vaarao ajas iisraellasi taga ja neil polnud mingitki pääsemislootust kui vaid minna läbi Punase mere. Mooses teadis oma südames, et see kriisiolukord oli korraldatud Jumala poolt, kuid sadade tuhandete inimeste hädahüüd kaikus ta kõrvus, mistõttu ta läks eraldatud paika ja valas seal kõva häälega oma südame välja Jumala ees. Jumal aga ei suhtunud just kõige paremini tema öö läbi kestnud nuttu, kuna oli selge, et Moosese südames peitus uskmatuse juur.
Ma ei usu, et Jumal oleks sulle kunagi öelnud: „Lõpeta see hala ja aja end püsti!“ Küll aga sõitles Ta Moosest, öeldes: „Miks sa minu poole kisendad?“ (2. Moosese 14:15). Miks pidi Jumal midagi sellist Moosesele ütlema? Sest kui Mooses hüüdis Jumala poole, et Ta Iisraeli rahva päästaks, andis Jumal talle tõotuse, et rahvas võtab teda kuulda (vt 2. Moosese 3:18). Ometi vastas Mooses sellele uskmatusega: „Aga kui nemad mind ei usu ja mu sõna ei kuula, vaid ütlevad: Issand ei ole ennast sulle ilmutanud?“ (2. Moosese 4:1).
Mõelda vaid, kui rumal oli Moosese uskmatus. Ta oli tänu Jumala väele saatnud korda imelisi imesid, kohtudes ka Jumalaga palgest palgesse. Kuid Punase mere ääres lõi ta uskmatuses kahtlema. Ometi käskis Jumal teda: „Kasuta oma vaimulikku meelevalda selle kriisi üle ja mine usus edasi, sest vaid tundide pärast saad juba hõiskama rõõmust.“
Seistes silmitsi me endi kriisidega võime ju veenda end, et palve on kõige olulisem asi, mida üldse teha. Kuid tuleb aeg, kus Jumal kutsub meid tegutsema ja kuuletuma Ta Sõnale, mistõttu me palved ei saa vähimalgi moel kanda endas uskmatust.