Me loeme Markuse evangeeliumist, kuidas meeleheitel isa tõi oma deemonitest vaevatud poja Jeesuse jüngrite juurde, otsides neilt vabanemist oma pojale. Poiss polnud lihtsalt häiritud või mässumeelne – ta oli täis kurje vaime, kes kontrollisid igat tema tegu ja sammu. Tema olukord oli enam kui tuttav kogu selles piirkonnas ja teda peeti täiesti lootusetuks. Olles ühtaegu nii kurt kui ka kõnevõimetu, lasi ta esile tulla vaid omapäraseid kurguhääli. Oma füüsise poolest oli ta igati kidur ja isa pidi temast koguaeg kinni hoidma, sest poja sees olevad deemonid püüdsid teda pidevalt kas lähedal olevasse jõkke või lahtisesse tulle visata. Milline kohutav olukord!
Huvitav, kui palju kordi küll pidi isa mõnda vette hüppama, et oma poega sealt päästa ja teda elustada? Tõenäoliselt oli see täisajaga töö hoida oma last tapmast ennast. Ta vanemate südamed pidid olema murtud, nähes oma armast poega nii kohutavas olukorras, ilma mingigi abita.
Kui see mees oma poja jüngrite juurde viis, pani Saatan poisi suust vahtu välja ajama, hambaid krigistama ja metsikult maas püherdama. Jüngrid küll palvetasid poisi eest, kuid midagi ei juhtunud. Peagi hakkasid kahtlevad kirjatundjad pärima: „Miks see poiss siis terveks ei saa? Ons’ Saatan taolises olukorras tugevam?“
Kuid siis ilmus Jeesus välja! Kui poisi isa ütles Jeesusele, et Ta jüngrid polnud suutnud tervendada ta poega, vastas Jeesus lihtsalt: „Kõik on võimalik sellele, kes usub.” (Markuse 9:23). Seejärel muutis aga Jeesus võimatu võimalikuks, sõideldes rüvedat vaimu: „Sina keeletu ja kurt vaim, ma käsin sind, mine temast välja ja ära tule kunagi enam tema sisse!” (Markuse 9:25). Seejärel langes poiss maha, „aga Jeesus võttis poisi käest kinni, tõstis ta üles, ja poiss tõusis püsti.“ (Markuse 9:27).
Kujuta vaid ette seda rõõmu selles peres! Kujutan ette, kuidas isa embas ülevoolava vaimustusega oma vabaks ja puhtaks saanud poega. Vanematena võime olla kindlad, et võime usaldada oma lapsed Jumala hoolde.