Jeesus, veetes oma viimased tunnid oma jüngritega, ütles: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel.“ (Johannese 16:23) Ja siis Ta jätkas: „Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!“ (Johannese 16:24)
Milline imeline väide! Jeesus hoiatas selles loos oma järgijaid, et Ta on peagi lahkumas ja nad ei näe Teda enam mõnda aega. Kuid sama hingetõmbega kinnitas Ta neile sedagi, et neil on ligipääs igale taeva õnnistusele. Kõik, mida nad vaid tegema pidid, oli paluma Tema nimel.
Mõeldes kogu sellele väele ja vahenditele, mis meil Kristuses on, pole enamus usklikke palunud sisuliselt midagi Tema nimel. Kristuse sõnad oma jüngritele puudutasid mind: „Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel.“ Usun, et see üks asi, mis kurvastab Jumala südant rohkem kui kõik lihalikud patud kokku, on me pidevalt kasvav usu puudumine Tema tõotustesse. Me pidevalt kasvavad kahtlused selles osas, et Ta vastab palvetele ning inimesed, kes ammutavad üha vähem ja vähem väest, mis on Kristuses.
Maailmas pole kunagi olnud nii suuri vajadusi kui täna. Samas pole iial varem palutud nii vähe palveid Jeesuse nimel ja mida aeg edasi, seda vähem ja vähem kristlased oma Issandalt paluvad. Nad kardavad välja astumist ja seda sageli just uskmatuse tõttu.
On lausa hämmastav, kui ustavalt me viitame Kristuse nimele. Me kiidame ja õnnistame seda, lauldes Jeesuse nimes peituvast imet-tegevast väest. Kuid me ei rakenda seda väge, mis peitub Tema nimes.
Mu armsad, peame võtma oma kohad Kristuses ja haarama kinni Jumala Sõnast. Tema tõotused on meie võitluste relvad ja nad muutuvad võimsaks me käes, kui vaid usume neisse.