„Peetrus ja Johannes läksid üles pühakotta palvusele, mida peeti pärastlõunal kella kolme ajal. Ja sinna kanti mees, kes oli sündimisest saadik jalutu…pühakotta minejailt almuseid paluma…Aga Peetrus ütles: „Hõbedat ega kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel - tõuse ja kõnni!”…Ja otsekohe said selle jalapöiad ja pahkluud tugevaks ning ta hüppas püsti, seisis ja kõndis ning läks koos nendega pühakotta sisse, käies ja hüpeldes ning Jumalat kiites.“ (Apostlite teod 3:1-2, 6-8).
Peetrus ja Johannes olid nelipühapäeval saanud just täidetud Püha Vaimuga ja nad nägid rohkem imesid kui eales varem. Kord ühel päeval, kui nad olid teel templisse palvetama, kohtasid nad Ilusa värava juures üht jalutut meest. Nad olid seda meest mitmeid kordi varemgi näinud, kuid kui ta neilt seekord almuseid palus, ütlesid nad: „Vaata me poole!“ Mees arvas, et nad annavad talle raha, kuid nemad käskisid tal hoopis Jeesuse nimel püsti tõusta ja kõndida. Kui mees püsti hüppas ja käima hakkas, olid kõik selle pealtnägijad hämmingus ja hakkasid kiitma Jumalat.
Milline auline aeg sellele järgnes, kui inimesed olid tunnistajaks Jumala aulisele tööle. Nad olid hämmingus ja kogunesid kokku arutama, mida nad olid just näinud. Piiblis on öeldud, et mees, kes terveks sai, jäi Peetruse ja Johannese järel käima (vt Apostlite teod 3:11), otsekui klammerdudes nende külge. Ta süda oli nende küljes kinni ja ta ütles: „Ma ei loobu sellest imelisest Jumala ligiolust.“
Iga usklik peaks hüüdma: „Issand, ilmuta mulle oma au! Jumal, ma võtan vastu Su imelised teod. Ma ei lepi mingite väheste törtsudega, vaid tahan kogeda täiel määral su au oma elus, klammerdudes Su Sõna külge. Isa, tahan saada osa kõigest, kes Sa oled.“ Isa armastab südant, mis Tema järele igatseb ja kui Ta siis teeb oma võimast tööd su sees, klammerdu Tema külge kogu oma südamest!