Kaaludes oma kire ja innukuse suurendamist Kristuse suhtes, peame vaatama Kristuse õpetust alandlikkuse kohta. „Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.“ (Matteuse 23:12). Jeesus oli just äsja manitsenud varisere nende uhke käitumise pärast (vt Matteuse 23:5-7). Nad tundsid Pühakirja ja võisid vahendada Jumala Sõna suurtele rahvahulkadele, kuid nende oma elud polnud sellega vastavuses.
Kui oleksime ausad Jumala ees, siis isegi kõige tublimad meist peaks tunnistama süüd teatud pattudes. Näiteks – inimesele meeldib tunnustus. Kui Jeesus varisere manitses, ütles Ta: „Te igatsete rambivalguse järele. Te igatsete esimeste ridade järele avalikel üritustel ja teile meeldib, kui teid tänavail ära tuntakse.“ Nad olid uhked ja ennast upitavad, omamata vähimatki alandlikkust.
Alandlikkus tähendab oma olemuselt täielikku sõltumist Jumalast. Sõna „sõltumine“ tähendab „usaldust kõiges ja kõige suhtes“. Ehe usaldus ei piirdu vaid väitega: „Olen nõder“, vaid kuulutab ka: „Tema on tugev.“ Taoline sõltuv usaldus nõuab aga alandlikkust. Jeesus on meie eeskuju alandlikkusest. Issand, kes lõi kõik ja kelle läbi loodi kõik, elas täielikus sõltuvuses oma Isast. Ta ütles ikka ja jälle: „Ma ei tee midagi iseenesest… kuna ma teen alati seda, mis talle meeldib.” (Johannese 8:28-29).
Kui tahad tõesti olla kirglik Jeesuse suhtes, palu, et Püha Vaim tungiks sügavale su südamesse ja paljastaks iga su võimaliku igatsuse enese ülendamise järele. Jeesus ütleb: „Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.“ (Matteuse 23:12).