Apostel Paulus juhendab meid, öeldes: „Teie olete aga Kristuse ihu ning igaüks omast kohast tema liikmed.“ (1. Korintlastele 12:27). Teises kohas ütleb ta veelgi konkreetsemalt: „Sest nii nagu ihu on üks tervik ja sel on palju liikmeid, aga kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus.“ (1. Korintlastele 12:12)
Paulus ütleb meile: „Vaadake omaenda ihu peale. Teil on käed-jalad, silmad-kõrvad. Te pole vaid eraldiseisev aju, mis oleks eraldatud teistest liikmetest.“ Sama lugu on ka Kristusega. Ta pole ainuüksi pea, vaid Tal on ka ihu, millel on oma liikmed. Me oleme liidetud ühte Jeesuse – oma peaga, kuid samas liidetud ühte ka üksteisega.
Paulus püüab tuua kogu asja tuuma esile, öeldes: „Leib, mida me murrame, - eks see ole Kristuse ihu osadus? Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast.“ (1. Korintlastele 10:16-17) Lihtsamalt öeldes toidetakse meid sama toidusega – Kristusega, kes on manna taevast. „Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.“ (Johannese 6:33).
On kristlasi, kes ei taha olla ühenduses teiste Kristuse Ihu liikmetega. Nad suhtlevad küll Jeesusega, kuid eraldavad end teadlikult teistest usklikest. Kuid ihu ei saa koosneda vaid ühest liikmest ja Kristuse Ihu ei saa koosneda ainuüksi peast. Seetõttu ka ei saa me olla vaid üks Kristusega, ilma, et me pole üks Tema Ihuga.
Usklikke ei liida vaid nende vajadus Jeesuse järele, vaid ka nende vajadus üksteise järele. Paulus ütleb: „Ent silm ei või öelda käele: „Mul ei ole sind tarvis!” või jälle pea jalgadele: „Mul ei ole teid tarvis!” (1. Korintlastele 12:21).
Meie Pea ütleb, et oleme kõik olulised – lausa vajalikud – Tema Ihu funktsioneerimiseks. See kehtib eriti veel nende liikmete puhul, kes on ehk haiget ja viga saanud. Issand ise ütleb: „Ma vajan teid. Te olete eluline osa minu Ihust ja absoluutselt vajalikud selle toimimiseks.“