Francis Chan - vägagi tuntud raamatu „Crazy Love“ („Pöörane armastus“) ja paljude teistegi raamatute autor, koges Jumala kutset jätta maha oma megakogudus kenas ja rikkas California eeslinnas. Jättes maha oma turvalise finantsseisu ja mugavused, kogus ta San Franciscos kokku väikese usklike pundi ja alustas tänavatööga.
Tänu oma silmapaistvusele ja tuntusele kristlikes ringkondades, oleks ta võinud panna üles mõned reklaamid, jagada välja mõned flaierid ja alustada vähimagi jõupingutuseta uue kogudusega, kuhu oleks kokku tulnud paar tuhat inimest. Kuid ta ei tahtnud, et inimesed jätaks oma kodukogudused, et tulla tema omasse. Ta tahtis võita kadunud hingi Kristusele.
Francis Chan jättis evangeeliumi nimel kõik, et elada välja Apostlite tegude raamatu reaalsust. Kui paljude meie eludes on ruumi tõeliseks Uue Testamendi eluviisiks? Nii paljud elavad tavapärast, vaid kuidagi piisavat ja lahjendatud kristlikku elu. Nad peavad seda igati normaalseks, sest näevad seda kõikjal enda ümber ja nii saabki sellest aktsepteeritud nähtus. Olla midagi erinevamat sellest oleks juba ebanormaalne.
Leonard Ravenhill, tunnustatud Briti pastor, kes suri paar aastakümmet tagasi, ütles: „Tänapäeva kristlus on omadega nii kaugel normaalsusest, et kui mõni kristlane peaks hakkama käituma kui normaalne Uue Testamendi kristlane, peetaks teda ebanormaalseks.“ See on tõsi. Kaasaja kristlus keskendub iseenda huvide rahuldamisele rohkem kui eelnevate põlvkondade jooksul, tarbides rohkem ja olles rohkem materialistlik. „Mida ma kogudusest saan? Mida ma Jumalalt saan?“ Inimesed on küll Kristuse vastu võtnud, kuid nad pole lasknud Tal muuta oma eluviisi.
Jumala tänane kutse oma rahvale on küll armastav, kuid samas oluline. Ta tahab, et ütleksime Talle: „Issand, olen tühi astja. Palun täida mind ja aita mul elada välja Uue Testamendi eluviisi. Mis iganes see ka mulle maksma ei läheks ja mida iganes poleks tarvis – Jumal, ma tahan võita hingi.“