Jüngrid ütlesid Jeesusele: „Issand, õpeta meidki palvetama!“ (Luuka 11:1). Nad poleks seda palunud, kui nad poleks olnud valmis õppima. Usun, et enamus kristlasi tahaksid olla ustavad palves, kuid neil puudub arusaam, kuidas palvetada. Meil pole kohe kindlasti olnud puudu heade kavatsustega õpetajatest ja nende juhistest, mudelitest ja strateegiatest ühe efektiivse palve kohta ja kuigi ma ei mõista seda kõike hukka, usun siiski, et Jumalale kõige enam meelepärasem palve on väga lihtne.
Paljud kristlased palvetavad kohusetundest. Teised jälle vaid siis, kui neid mõni kriis või tragöödia tabab. Kuid me peame mõistma üht olulist tõde, et palve ei ole vaid meie heaolu või kergenduse jaoks, vaid Issanda rõõmuks.
Kaks kõige elementaarsemat asja peavad käima käsikäes – meie kasu ja Jumala heameel. Me ei saa paluda ainuüksi asjade pärast, mida vajame, vaid me peame paluma ka asjade pärast, mida Jumal igatseb. On igati mõistetav, et vajame kergendada oma südameid Ta ees ja paluda Tema jõudu, kuid kristlased võivad palve osas olla vägagi enesekesksed. Jah, Jumal on öelnud meile, et heidaksime kõik oma koormad Tema peale, kuid me palve pole terviklik, kui me ei mõista ka Jumala vajadust selles ja selleks on Tema igatsus osaduse, läheduse ja suhtlemise järele meiega.
„Seepärast ma ütlen teile: Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas?“ (Matteuse 6:25). Jeesus ütleb muide juba 8. salmis: „Sest teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te teda palute!“
Jumal ütleb meile: „Kui te tulete minu ligiollu, siis keskenduge osadusele minuga ja sellele, et õppida tundma mind. Ma juba tean kõiki te vajadusi, mistõttu te ei pea paluma nende pärast ikka ja jälle. Küll mina kannan hoolt nende eest! Lihtsalt otsige minu palet ja nautigem seda armast osadust üheskoos!“