Paljud jumalasulased kannavad tänapäeval raskeid koormaid, kuid Jumal tahab tuletada neile meelde: „Äkitselt ligineb mu õiglus, ilmub mu pääste ja mu käsivarred mõistavad rahvaile kohut: mind ootavad saared ja loodavad mu käsivarre peale.“ (Jesaja 51:5) Jumal ütleb siin: „Ma olen juba kuulutanud pääsemise sõna su üle, kätkedes selle oma lepingu tõotustesse. Ühtlasi olen sirutanud oma võimsa käsivarre, et viia sind välja su kõrbest. Nii et, kuuluta siis seda kõike oma elu üle ja ela ning käi mu vabaduses, rõõmus ja rahus.“
Jumal tõotab oma rahvale: „Sest Issand trööstib Siionit, trööstib kõiki selle varemeid; ta teeb selle kõrbe otsekui Eedeniks ja lagendikud Issanda rohuaia sarnaseks. Seal on lusti ja rõõmu, tänulaulu ja pillihäält.“ (Jesaja 51:3) Ta tahab, et Ta rahvas teaks: „Ma toon teile tröösti. Kõik, mida te hetkel näete, on vaid läbikukkumine, kuid see olukord saab muutuma! Ma pööran te kõrbe aiaks, kus saate kogema minu rõõmu ja rahu.“
Need pole vaid tühipaljad, rumalad tõotused. Kõikväeline Jumal ise, kes valitseb kõige üle, on need meile andnud. Tema mõtted oma rahva suhtes on vaid head mõtted. Ta armastab meid ja on otsustanud päästa meid kõigest hirmust ja masendusest. Kuid Jumal tahab ka näidata meile, kuidas oleme jõudnud omadega nii madalasse seisu. „Olete lasknud Saatanal trampida eneste üle.“
Näeme sarnast lugu kuningas Taaveti puhul, kes tunnistas: „Ma olen jõuetu ja puruks pekstud koguni; ma oigan oma südame ägamise pärast.“ (Psalmid 38:9) Taavet teadis, et ta andis ise oma meeleheitele hoogu juurde, kui lasi oma hirmul piinata end.
Me näeme sedagi, kuidas jüngrid kogesid keset suurt tormi tohutut hirmu. Võimsad tuuled ja lained loopisid nende paati siia-sinna, kuid siis tuli Jeesus oma eluandva sõnaga: „Olge julged, see olen mina, ärge kartke!” (Matteuse 14:27) See sama sõna kehtib igale tänapäeva usklikulegi. Jeesus on sinuga su kriisides, tulles su juurde ja kuulutades sulle rahu.