Su elus on ehk olnud olukordi, kus palvetasid millegi pärast, kuid tundus, et vastust ei tule kusagilt. Seetõttu võid nüüd öelda: „Ma palvetasin usus, uskudes Jumalasse, kuid Ta ei kuulnud mind. Ootasin ja ootasin, kuid Ta ei vastanud mitte kunagi. Kuidas siis saan alistada oma elu Talle, kui Ta ei vasta mu palvetelegi?“
Sa ei ole ehk pahane Jumala peale, kuid sul pole ka enam usku ega usaldust Tema suhtes, mis hoiab sind pühendamast oma südant täielikult Talle. Seetõttu oled ka lõpetanud palvetamise ega naudi enam Tema õnnistuste täiust.
Jaakobus puudutas seda teemat väga selgelt, öeldes: „Kahtleja sarnaneb tuule tõstetud ja sinna-tänna paisatud merelainega.“ (Jaakobuse 1:6). Üks teine piiblitõlge kasutab ka sõna „kõhkleja“, mis tähendab otsustamatut. Nii panid inimesed oma palveid esitades Jumala otsekui proovile. Nad ütlesid oma südames: „Issand, kui vastad mulle, siis teenin Sind. Annan Sulle kõik! Kui aga mitte, elan oma elu ja omadel tingimustel.“ Kuid Jumal ei lase endaga kaubelda. Ta tunneb me südameid ja teab, kui oleme otsustamatud oma pühendumise osas Ta Pojale. Nii hoiab Ta ka oma Kristuses peituva väe neile, kes on end täielikult Talle pühendanud.
Tõeline usk arvestab kõigi Jumala laste probleemide- ja valudega ning kõigi lootusetute olukordadega üle kogu maailma. See paneb kõik need kurvastavad asjad ühele kaalukausile. Kuid samas asetab usk Kristuse ka teisele kaalukausile, tundes rõõmu, kui Kristus võidab ära kõik maailma kannatused ja patud.
See pole kunagi olnud Jumala plaan, et laseksime hingevaenlasel võtta üle nii oma südamed kui kodud. Selle asemel ootab Ta hoopis, et tuleksime lagedale selge ja valjuhäälse deklaratsiooniga, kus võtame oma positsiooni Kristuses ja kuulutame: „Jeesuse Kristuse nimel!“ On aeg, et iga usklik ajaks end püsti ja kuulutaks: „Olen piisavalt kaua elanud hirmu all, mistõttu Jeesuse Kristuse nimel ma ei karda enam ei surma, inimesi ega Saatanat!“