Paljudel kristlastel on väär arusaam, et Jumal tunneb rõõmu ainuüksi me noomimisest ja korrale kutsumisest. Kuid see pole nii! Piibli sõnul pole Jumalal vähimatki head meelt oma laste distsiplineerimisest. Jeesus ütles hoopis vastupidi: „Ära karda, sa pisike karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik!“ (Luuka 12:32). Ta kinnitab meile: „Annan kõik, mida vajate, sest mu süda on häälestatud õnnistamisele!“
Me ei näe mitte kusagil Piiblis, et Jeesus oleks kedagi neednud. (Ainus asi, mida Ta needis, oli viigipuu). Mitte ükski jutlustaja, apostel, prohvet või karjane kogu ajaloos pole iial õnnistanud inimesi selliselt nagu Jeesus seda tegi. Mõtle Mäejutluse peale: „Õndsad on need, kes on vaimus vaesed…Õndsad on kurvad…Õndsad on tasased…Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele…Õndsad on halastajad, puhtad südamelt, rahutegijad ja need, keda õiguse pärast taga kiusatakse.“ (vt Matteuse 5:3-10). Kuhu iganes ka Jeesus ei läinud, Ta õnnistas. Ta võttis lapsed oma embusesse ja õnnistas neid (vt Markuse 10:14). Ta õnnistas neid, kes korraldasid söömaaegu vaestele ja jalututele. „Vaid kui sa teed võõruspeo, siis kutsu vaeseid, küürakaid, jalutuid, pimedaid, siis oled sa õnnis, sest neil ei ole millegagi sulle tasuda…“ (Luuka 14:13-14).
Mind puudutab väga sügavalt teadmine, et Jeesuse viimased sõnad enne oma jüngrite maha jätmist, olid õnnistussõnad. Luukas ütleb, et Jeesus „avas nende mõistuse kirjadest aru saama“ (Luuka 24:45) ja siis: „tõstes oma käed, õnnistas neid.“ (Luuka 24:50). Sa võid nüüd siinkohal mõelda: „Ma saan igati aru, et Jeesus õnnistaks lapsi või vastpöördunuid. Isegi vaestes maades elavaid kristlasi, kes vajavad ainuüksi toidu osas imet. Kuid mul on raske mõista taolisi õnnistusi iseenda jaoks, sest tunnen end nii väärtusetuna.“
Mu armas, sa ei saa kunagi olema väärt Jumala õnnistust! Mitte keegi pole seda, kuid Ta tuleb me juurde oma ehedas armus ja halastuses, et õnnistada meid vaimulike õnnistustega, mis ületavad kogu me mõistuse.