„Kes ei usu Jumalat, see on teinud tema valelikuks, sest ta pole uskunud tunnistust, mille Jumal on andnud oma Poja kohta.“ (1 Johannese 5:10)
Mõtle kõigi nende inetute pattude peale, milles iisraellasi kõrbeaja jooksul süüdistati – nurisemine, virisemine, ebajumala teenistus, tänamatus, mässumeelsus, oma tunnetest lähtumine. Ometi ei toonud ükski neist asjadest selliselt Jumala viha esile nagu nende uskmatus. „Ja Issand ütles Moosesele: „Kui kaua see rahvas põlgab mind ja kui kaua nad ei usu mind hoolimata kõigist tunnustähtedest, mis ma nende keskel olen teinud?“ (4 Moosese 14:11). Ehk Jumal ütles: „See rahvas pöörab valeks kõik, mida ma nende heaks olen teinud. Olen teinud ime ime järel ja vabastanud neid ikka ja jälle. Millal nad küll ometi lihtsalt usaldaks mind ja leiaks rahu minus?“
Peatu hetkeks ja mõtle kõigi nende asjade peale, mida Jumal su heaks teinud on. Ta on hoidnud sind, vastanud su palvetele, olnud koos sinuga raskus raskuse järel. Ta on kandnud sind läbi katsumuste ja teinud su jaoks asju, mis pole midagi vähemat kui lihtsalt imelised.
Iisraellased unustasid Jumala Sõna 38’ks pikaks aastaks, unustades ka kõik Tema imeteod. Ja kuna nad langesid tihti nurisemise ja uskmatuse sisse, ütles Jumal, et Ta lööb neid katkuga ja hävitab nad (vt 4 Moosese 14.12). Ta ütles Moosesele: „Olen äärmiselt rahulolematu oma rahvaga, kuna nad ei jõua kunagi punkti, kus lihtsalt usaldada mind.“
Kui Iisrael jõudis võidukalt Jordani kaldale, kuulutas Mooses pühalikult: „Vaadake, Issand, teie Jumal, on seadnud selle maa teie ette, nii et minge ja vallutage see. Ärge kartke, sest Issand ise läheb teie ees ja võitleb teie eest!“ (vt 5 Moosese 1:21, 29.30)
„Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.” (Matteuse 4:4). Astu täies usus välja Jumala Sõna peale. Võta vastu Jumala väljakutse elada ja surra Tema Sõna kohaselt.