Üks kõige enam vajatud teenistusi tänapäeva koguduses on lohutamine – teiste trööstimine keset nende raskusi ja kannatusi. Paljud kristlased lihtsalt ei tea, kuhu oma valu puhul pöörduda.
Apostel Paulus oli kõige jumalakartlikum Jumala sulane, kes eales maa peal elanud, kuid ometi koges temagi tohutuid kannatusi, olles omadega viimse piiri peal. Muide, ta oli vahel lausa nii murtud, et arvas juba, et surm koputab uksele. Ometi viitas ta me Taevasele Isale kui kellelegi, kes on „halastuse Isa ja kõige julgustuse Jumal!“ (2 Korintlastele 1:3). Kuid ta ütles ka samas peatükis: „Meid koormati üliväga üle meie jõu, nii et me koguni kahtlesime oma ellujäämises“ (1:8).
Viitamine Jumalale kui „halastuse Isale“ annab mõista, et Paulus oli õppinud oma kannatustest. Ta oli isegi võimeline rõõmustama oma katsumuste keskel, sest ta teadis, et need on talle omamoodi õppetunniks. Ta oli õppinud ütlema: „Jumalal on oma eesmärk selle looga! Inimesed vajavad tulevikus minus mõjuvõimu, tröösti ja lohutust.“ Paulus õppis keset oma kannatusi ühe väärtusliku õppetunni ja selleks oli see, kuidas ammutada tröösti Jumalalt.
Kui sa kannatad oma ihus mõnda häda, muutud sa vägagi kannatlikuks kõigi teiste kannatajate suhtes. Sul tekkib üks uutmoodi kaastunne teiste suhtes. Kui kannatad ja samas armastad kogu südamest Jumalat (ega varja oma pattu), ei vaata sa enam teiste kannatuste peale, öeldes: „Huvitav, mida nad küll tegid, et midagi sellist ära teenida?“
Inimesed, kes on läinud läbi erinevatest kannatustest ja kogenud selle keskel Jumala ustavust, muutuvad tugevamaks, leebemaks ja kannatlikumaks. Ühtlasi saab neile ka omaseks Kristuse õrnus. On vägagi julgustav olla selliste inimeste seltsis!
Kui oled keset kannatusi, siis usu ja usalda, et Jumal kannab su neist läbi. Inimesed näevad, kuidas koged võitu ja lohutust ainuüksi läbi Jumala väe ja neid tõmbab selle ligi, mis sul on.