Kogu Kolgata ristil toimunu ei näinud kuidagimoodi võiduna välja. Kuid ometi toimus tol päeval midagi, millest Saatan polnud teadlik. See oli midagi, mida ta ei saa kunagi mõistma me õnnistatud Päästja kohta. Pean siinkohal silmas Jumala seletamatut armulikkust Kristuses.
Midagi imelist juhtub, kui inimene võtab Jeesuse oma Issandana vastu. Hüljates maailma ja asudes järgima Teda, on ta igaveseks seotud Jumala murdumatute armastuse sidemetega. Mõtle Pauluse kirjeldusele sellest sügavast, kõikehõlmavast armust:
„Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest?...Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suud meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“ (Roomlastele 8:35, 38–39).
Vaatamata Jeesuse jüngrite häbiväärsele läbikukkumisele, tegutses Jumala arm neis läbi Püha Vaimu kõige täiega. Ja see arm oli see, mis pani paika nende võidu peale ristil toimunud sünget päeva. Üks ususeeme on külvatud Jeesuse järgijaisse ja nende kojad on ehitatud kaljule. Jah, nende kodasid raputati, kui saatanlikud tormid peksid vastu nende seinu ja võimsad lained tabasid nende aluseid. Kuid kui tormid said mööda, oli ilmselge, et need kojad pidasid proovilepanekutele vastu.