„Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav. Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid merede põhjas. Möllaku ja vahutagu tema veed, värisegu mäed tema ülevusest!...„Jätke järele ja teadke, et mina olen Jumal, kõrge rahvaste seas, kõrge maa peal!” Vägede Issand on meiega, Jaakobi Jumal on meile kindlaks varjupaigaks.“ (Psalmid 46:2-4, 11-12).
„Jätke järele (ing. k „Püsige paigal!“) ja teadke, et mina olen Jumal!“ on imeline salm, mille põhjal on kirjutatud palju laule ja peetud lugematu arv jutlusi. Kuid mida täpsemalt see tähendab jätta järgi või püsida paigal? Kas seda, et me ei tee kohe üldse midagi?
Võib-olla murrad pead, kuidas olla küll vagusi, kui su ümber on palju möllu ja kära? Isegi sellist, mis väidab end olevat Jumalaga seotud. Kuidas sa küll lased oma käed lõdvaks ja loobud asjadest sotti saamisest, kui see on kõik see, mida ju alati teinud oled?
Tegelikkuses peitub Jumala sügavaim töö selles, mis leiab aset inimese varjatud südamesoppides. See on miski, mis ei põhjusta palju kära. Jumal ise ilmutas seda tõde, kui kutsus oma rahvast läbi prohvet Jesaja: „Sest nõnda ütleb Issand Jumal, Iisraeli Püha: Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud.“ (Jesaja 30:15) Ehk teisisõnu: „Te oleks leidnud tõelise jõu, kui oleksite lasknud minna oma inimlikel jõupingutustel ja pannud kogu oma lootuse sellesse, mida vaid mina suudan korda saata.“
Selles peitub kogu kristliku kasvu tõeline tuum. Pea meeles, et kristlik elu on üleloomulik elu. Mitte keegi meist ei suuda iseennast pühaks teha. Nii saame vaid anda oma elud üle sellele, kes teeb oma pühitsevat tööd me sees.
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor.