Mu süda põleb, kui loen Vanast Testamendist jumalameeste suurtest saavutustest. Need jumalasulased olid nii südamega Jumala nime ja Ta eesmärkide küljes kinni, et nad tegid selliseid tegusid, mis löövad enamusi tänapäeva kristlasi pahviks.
Üks taoline Jumala mees oli Esra, kes äratas kogu oma rahva Jumala suhtes ellu. Piibel ütleb, et Jumala käsi oli Esra üle ja Esra tunnistas: „Nõnda ma sain kinnituse, et Issanda, mu Jumala käsi oli mu peal.“ (Esra 7:28). Jumal sirutas oma käe välja, kattis sellega Esrat ja temast sai täiesti teine mees.
Aga miks pidi Jumal üldse tegema midagi sellist? Tol ajal oli Iisraelis sadu kirjatundjaid ning neil kõigil oli üks kutsumine – uurida ja selgitada Jumala Sõna inimestele. Piibel annab meile vastuse: „Sest Esra oli oma südant valmistanud Issanda Seadust nõudma ja täitma, et õpetada Iisraelis seadust ja õigust.“ (Esra 7:10). Esra oli langetanud teadliku otsuse uurida Jumala Sõna ja kuuletuda sellele enam kui millelegi muule. Ja ta ei taganenud sellest otsusest kunagi.
Esral polnud mingit üleloomulikku kogemust, mis oleks pannud teda armastama Pühakirja. Jumal ei öelnud talle: „Sa saad juhtima 50 000 inimest meeleparandusele ja tegema minu tööd. Selleks aga, et seda teha, vajad sa väge, meelekindlust, puhtust ja vaimulikku meelevalda. Kõik see aga tuleb minu Sõna tundmise ja sellele kuuletumise kaudu. Seetõttu ärkadki homme üha kasvava näljaga minu Sõna järele.“ Ei, see pole üldse see, kuidas kõik juhtus. Esra uuris innukalt Pühakirja ammu enne seda kui Jumal oma käe ta üle pani. Ta lasi Jumala Sõnal end läbi katsuda ja pesta, mille tulemusena Jumal võidiski teda.
Loomulikult on Jumala võidmine midagi üleloomulikku, kuid Ta paneb oma käe nende üle, kes on end täielikult pühendanud Tema Sõna tundmisele ja sellele kuuletumisele. See on see, kust võidmine alguse saab. Mitte keegi ei saa oodata Jumala puudutust, kui tal puudub kirg Jumala Sõna suhtes.