Taaniel tunnistas: „Ja vaata, üks käsi puudutas mind ja raputas mind tõusma põlvili ja käpukile.“ (Taanieli 10:10) Sõna „puudutama“ tähendab antud kontekstis jõuliselt kinni võtma. Taaniel ütles: „Kui Jumal asetas oma käe mu üle, sundis see mind silmili. Tema puudutus täitis mind meeletu tungiga otsida Teda kõigega, mis minus on.“
Jumala poolt puudutatud sulastel on väga lähedane suhe Jumalaga. Nad saavad ilmutusi taevast ning naudivad elamist-käimist koos Kristusega, mida vaid vähesed teevad. Mil iganes Jumal puudutab kellegi elu, langeb see inimene sageli põlvedele, muutudes palveinimeseks, kel’ on igatsus otsida Jumalat. Olen sageli mõelnud, miks Jumal puudutab vaid teatud inimesi taolise tungiga? Miks osa Tema sulaseid muutuvad näljasteks otsijateks, samas kui teised ustavad lähevad oma teed?
Taaniel, pühendunud Jumala sulane, koges Jumala üleloomulikku puudutust. Taanieli päevil oli ka teisi häid ja pühendunud inimesi, kes teenisid Jumalat. Seal hulgas Sadrak, Meesak ja Abednego ning tuhanded teised juudid, kes hoidsid alal oma usu Paabelis vangistuses olles. Miks siis Jumal oma käe just Taanieli üle pani ja teda nii eriliselt puudutas? Miks oli see üks mees võimeline kuulma ja nägema asju, mida teised ei kuulnud-näinud?
„Mina, Taaniel, nägin üksi seda nägemust, aga mehed, kes olid koos minuga, seda nägemust ei näinud…“ (Taanieli 10:7). Nägemus, mida Taaniel väga selgelt ja elavalt nägi, oli Jeesus ise. Muide, Johannes sai sama nägemuse Patmose saarel olles (vt Ilmutuse 1:13.15). Issand ilmutas end Taanielile nõnda nagu Ta seda tegi, sest sel noorel mehel oli tohutu kirg õppida tundma Jumala südant. Ühtlasi oli Jumal otsustanud, et nüüd on aeg edastada oma sõnum hukka läinud inimkonnale, mistõttu Ta vajas häält, mille kaudu oma sõnumit edastada.
Jumal otsib tänagi neid, kes igatsevad tunda Teda ja kes kurvastavad ühiskonna moraalse olukorra pärast, igatsedes samal ajal Kristuse tagasitulekut.