Mil iganes Jumala Vaim langeb, kaasneb sellega kaks kinnitavat tunnust: armu vaim ja alandliku palve vaim. „Ja ma valan Taaveti soo peale ja Jeruusalemma elanike peale kaastunde ja anumise vaimu.“ (Sakarja 12:10).
Tiituse raamat ütleb meile, et meile antakse armu ületada patu vägi, et oleksime võimelised elama selget ja püha elu. „Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist.“ (Tiituse 2:11-13). Üks imeline kogus seda armu on olnud Jumala laste ligi alates nelipühipäevast. Püha Vaim on saatnud patutunnetuse kõigi rahvaste üle, õpetades kõiki usklikke iga rahva seast hülgama jumalakartmatust ja rüvedust. Tulemuseks on olnud inimesed, kes elavad mõõdukat ja õiglast elu, oodates Jeesuse tagasitulekut.
Usun, et Sakarja 12. peatükk prohveteerib sellest, et Püha Vaim langeb viimsel tunnil võimsalt Jumala rahva üle, tehes seda ühe armu vaimuga, mis paneb neid täielikult pöörduma kõigest ilmalikkusest. See toob neis esile ühe südame puhtuse. Jumala rahvas saab kuulma tõelist „armu kuulutust“. Midagi sellist, mis toob inimesed patutunnetusele iga oma varjatud patu osas. Jumalasulased saavad kuulutama meeleparandusele õhutavaid, patte paljastavaid sõnumeid, mille sarnaseid pole kuuldud läbi ajaloo. Kogu ebaõiglus, jumalakartmatus ja rumalus saavad paljastatud ning need, kes on Jumala kojas, kogevad „survet“ teha seda, mis on õige.
Ühtlasi saab Püha Vaim puudutama ka leigeid jumalasulaseid. Jumal tabab neid oma armu tunnetusega ja ütleb: „Maailm laguneb peagi koost’ ja te saate seisma minu palge ees. Seetõttu hakake rääkima inimeste südameisse Püha Vaimu võidmises.“