Ajal, mil Jumala inimesi vormitakse ja kujundatakse, ründavad hingevaenlase väed neid täie rauaga. Maitsed ehk sinagi hetkel kibedat valukarikat, või koged kohutavat eraldatust ja segadust? Kui nii, siis õhutan sind astuma usus välja, öeldes: „Sest ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud ja olen veendunud, et tema on vägev hoidma minu hoolde usaldatut oma päevani.“ (2 Timoteose 1:12).
Su hing ei pruugi kogeda ülevoolavat rõõmu ja rahu. Võimalik, et koged hinges hoopis tohutut möllu. Kui nii, siis püsi kindlana Jumala Sõnas ja ära püüa oma mõttetöö abil sellest kõigest välja saada. Sest ma võin kinnitada sulle, et Jumal ei ole sind unustanud. Ta kogub kokku iga su pisara. Kord ühel hommikul, kui seda sõna jagasin, tuli üks armas õde Kristuses mu juurde ja ütles: „Pastor, olin täna hommikul kogudusse tulles rõõmus ja muretu. Kui aga hakkasid valukarikast rääkima, nutsin enda sees. Mõistsin, et kannan kui üht maski. Mu abikaasa jättis mu maha ja me lapsed on tohutus segaduses. Olen kandnud üht maski, et varjata oma valu, kuid tegelikult on mu hing täis tohutut valu ja kahetsust.“ Palvetasin selle naise pärast, et Jumal kinnitaks tema usku. Ta lahkus sealt tõeliselt julgustatuna, sest teadis, kellesse ta usub.
Armas Jumala püha, tee keset oma võitlusi Jeesusest oma rõõmu ja lootuse allikas. „Õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine.“ (Psalmid 30:6). Jumal teeb keset katsumusi oma parimat tööd me sees. Lase Tal muuta oma südant, nii et su olukorrad ei valitseks enam su üle. Ja siis pole enam vahet, mis tuleb, sest sa oled üle kõigist neist olukordadest, istudes koos Temaga taevastes paikades. Sa oled Tema imelise armastuse sihtmärk!