Oli aegu, kus Taavet kannatas ikka korralikult Jumala noomiva kepi all. Ta lausa kartis, et Jumal on ta hüljanud tema patu tõttu – mõte, mida ta ei suutnud taluda – mistõttu ta anus Issandat: „Ära lase voolast vett mind uputada ega sügavust mind neelata, ja ärgu sulgegu kaev oma suud minu üle!“ (Psalmid 69:16). Ehk teisisõnu ütles ta: „Issand, ära lase mul omadega nii põhja minna, et ma sealt enam välja ei saa!“
Taaveti palve muutus keset ta meeleheidet vägagi intensiivseks. Võime lugeda sellest mitmes eripaigus, kus ta hüüdis meeleheitlikult Jumala poole: „Põhjatuist sügavusist hüüan ma sinu poole, Issand! Issand, kuule mu häält!“ (Psalmid 130:1-2).
Paljude usklike jaoks tähendab põhja langemine lõppu. Nad saavad nii haaratud oma läbikukkumistest, et nad tunnevad end nii väärtusetutena ning mingi hetk omadega nii lõksus, et nad ei oskagi enam abile loota. Jesajagi kirjutas sellistest usklikest: „Sina vilets, vintsutatu, trööstimatu!“ (Jesaja 54:11)
Osa kristlasi pahandab Jumala peale, kuna Ta ei liigu nende meelest piisavalt kiiresti. „Issand, kus Sa küll olid, kui ma Sind vajasin? Ma hüüdsin Su poole, kuid sa ei vastanud mulle. Ma olen väsinud ootamast, ilma nägemata mingeidki muutusi.“ Paljud taolised usklikud lõpetavad lihtsalt püüdmise ja jäävadki oma patule alla. Teised langevad vaimse apaatia sisse, olles veendunud, et Jumal ei hooli neist enam. „Issand on mu maha jätnud, Jumal on mu unustanud.“ (Jesaja 49:14).
Taavet tõusis oma sügavikest tänu sellele, et ta pidas meeles Jumala andestavat loomust. Peale kõiki oma nutmisi ja hüüdmisi Jumala ees, tunnistas Taavet: „Kuid sinu käes on andeksand, et sind kardetaks.“ (Psalmid 130:4) Püha Vaim hakkas ujutama üle ta vaimu mälestustega Jumala armust ja Isa andestavast loomusest.
Elades Issanda kartuses oleme me ka võimelised ütlema: „Ma tean, et mu Isa armastab mind ega hülga mind iial. Ta on alati valmis andestama mulle, kui Ta poole hüüan.“