Jeesuse sõnul on nii Tema kui Kogudus Jumala silmis üks. Paulus illustreerib seda näitega inimkehast. Ta ütleb, et Kristus on pea ja meie Tema ihu – luu Tema luust ja liha Tema lihast. „…ja ta alistas tema jalge alla kõik ning pani tema kõigi asjade üle peaks kogudusele, kes on tema ihu, tema täius, kes täidab kõik kõiges.“ (Efeslastele 1:22-23). „Sest me oleme tema ihu liikmed.“ (Efeslastele 5:30).
Kogu loo rõhuastetus peitub asjaolus, et kui Isa armastas Jeesust juba enne igavikku, siis Ta armastas ka meid. Nii oli, et kui inimene oli alles veel mõte Jumala igavestes meeltes, luges Issand meid juba kõiki kokku ja plaanis ette me lunastust: „Nõnda nagu tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses.“ (Efeslastele 1:4).
Taavet kirjutab Psalmides, et ta oli armastatud Jumala poolt veel alles oma ema üsas olles. „Jah, sina oled see, kes tõi mind välja üsast, kes kaitses mind mu ema rinnal. Sinu hooleks ma olen jäetud lapsekojast, mu ema üsast alates oled sina minu Jumal.“ (Psalmid 22:10-11). „Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas.“ (Psalmid 139:16) Ehk teisisõnu ütleb Taavet: „Veel enne, kui mind loodi, Sa juba tundsid mind, Issand. Kõik osad minust olid Sinu poolt ette ära märgistatud.“
Jumal armastas sind juba enne selle maailma loomist ja Tema armastusel pole lõppu. „Ja me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu.“ (1. Johannese 4:16). Kui jääme Jumalasse, võime ka oodata, et Ta armastus me vastu saab uuendatud igal päeval. Milline imeline mõte! Ja isegi, kui sattud vahel tormidesse, võid siiski olla kindel, et Isa armastab sind endiselt.