Miks ootas Jumal Aabrahamile ja Saarale poja andmisega seni, kuni nad juba vanad olid? Miks pidi Ta ootama seni, kuni olukord oli inimlikult võimatuks muutunud ja ainuüksi vankumatu usk Temasse sai tuua esile selle tõotuse täitumise?
Aabraham ja Saara olid mõlemad teadlikud Jumala imelisest tõotusest poja suhtes, kuid nende usk polnud veel küps. Saara muutus kannatamatuks ja koostas oma plaani, millega Aabraham kaasa läks. Selle tulemusena sündis Ismael ja isegi, et ka tema oli Aabrahami seeme, polnud ta siiski tõotatud pärija. Tänu inimloomuse muutlikkusele muutus Saara raevutsevaks ja armukadedaks, süüdistades kõiges oma meest. Nad mõlemad püüdsid täita Jumala tõotust omaenese jõust (vt 1 Moosese 16:1-15).
Ehk mõtled sinagi, miks mõni sulle Jumala poolt antud tõotus veel täitunud pole? Püüad kangesti välja nuputada, kuidas Jumal küll su vajaduse täidab, keskendudes kõigile takistustele ja mitte võimalustele.
Aabraham ja Saara said oma imelapse, kuid mitte enne, kuni nad olid täiesti veendunud, et Jumal täidab oma tõotuse omal ajal ja viisil. Me teame, et nad said tugevaks usus, aga seda alles peale seda, kui nad olid kõikunud usus ja Ismael oli selle kõikumise märgiks. Hiljem aga öeldi siiski Aabrahami kohta: „Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai vägevaks usus, ülistades Jumalat ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud.“ (Roomlastele 4:20-21).
Mu armas, iga väiksemgi kõikumine, mida koged, tuleb uskmatusest. Seetõttu ära püüa ise asju välja nuputada või neid omaette kaaluda. Usu omamine tähendab seda, et oled lasknud kõigil omaenda argumentidel minna ja oled täiesti veendunud, et Jumal peab oma sõna. Ta tahab saata korda võimatut, sest mida võimatum olukord, seda rohkem au Ta saab!