Kujuta ette, et üks su lastest saaks viga ja hüüaks abi saamiseks su poole. Kas sa vanemana tormaksid talle koheselt appi, või peatuksid ja hakkaksid analüüsima oma lapse usku ja usaldust sinu suhtes? Sa jookseks kõhklematagi oma lapse juurde, olles motiveeritud armastusest ja hoolest tema vastu.
Milline maine isa jätaks oma lapse veritseva ja haigetsaanuna sinnapaika vaid seetõttu, et laps pole häälekalt väljendanud oma usku temasse? Sama saame väita ka me Taevase Isa kohta. Ta ei jäta iialgi ühtki oma last üksinda kannatama, sulgedes oma kõrva nende ees lihtsalt seetõttu, et nende usk Temasse võib olla nõrk. „Kui me oleme uskmatud, jääb tema ometi ustavaks, sest ta ei saa ennast salata.“ (2 Timoteose 2:13).
Nii minu, sinu kui meie kõigi usk peab tuginema meie Taevase Isa headusele ja hoolele meie suhtes. Meid on kutsutud olema kindlad Tema armastuses ja igaveses headuses. „Vaid kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on arukas ja tunneb mind, et mina olen Issand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal. Sest seesugused asjad on mu meele järgi, ütleb Issand.“ (Jeremija 9:23). Jumal armastab oma lapsi nii väga, et Ta kuuleb neid veel enne, kui nad appigi hüüavad. Seetõttu Taavet paluski: „Kuule mu häält oma helduse pärast! Issand, elusta mind oma seadusi mööda!“ (Psalmid 119:149).
Nii paljudel kristlastel on raskusi Jumala armastuse mõistmisega eneste suhtes. Ta armastab sind ja tuleb sulle appi isegi siis, kui su usk on nõrk, või kui sa ei vääri vähimatki vastust Ta käest. Seda kõike vaid tänu Tema heldusele ja kaastundele. „Halastaja ja armuline on Issand, pikameelne ja rikas heldusest.“ (Psalmid 103:8).
Üks tohutu rahu voolab su ellu, kui oled veendunud Jumala sügavas armastuses sinu vastu. Ta päästab su ja sekkub igasse su eluolukorda. On su usk siis nõrk või mitte – mitte miski ei saa takistada Tema ehedat armastust sinu vastu!