„See, kes teis on alustanud head tööd, lõpetab selle enne Kristuse Jeesuse päeva. Nõnda ju ongi õige mul teist kõigist mõelda, sest teie olete minu südames.“ (Filiplastele 1:6-7). Sellest salmist on näha, millist armastust Paulus koges filiplaste vastu. Ja tänu sellele suurele armastusele tundis ta ka valu nende pärast, kui nad läksid läbi rasketest olukordadest.
Paar aastat tagasi kaotasid ühed me head sõbrad mõlemad oma töö ja pidid kolima koos lastega väikesesse korterisse. Loomulikult oli mul neist kahju ja olles ka ise isa, soovisin neile vaid parimat. Aga mida sa teed, kui koged teiste pärast valu? Tolles olukorras kõlas mu palve nende pärast järgnevalt: „Issand miks? Mis toimub? Issand, kas Sa siis ei saa neid aidata? Palun kingi neile kummalegi tööd.“ Tunnistan, et olin sellest olukorrast vägagi häiritud.
Võrdle seda nüüd Pauluse palvega: „Ma tänan oma Jumalat iga kord, kui ma teid meenutan, alati igas oma palves teie kõigi eest rõõmuga tehes eestpalvet.“ (Filiplastele 1:3-4). Selles palves pole vähimalgi määral ärevust, hirmu, stressi või ebakindlust. Paulus oli väga tänulik ja palvetas suure rõõmuga. Kust see kõik tuli? Vaatame veelkorra, mida Paulus 6. salmis ütleb:
„Ja olen veendunud selles.“ Veendunud milles?
„Et see, kes teis on alustanud head tööd…“ Paulus ütleb sellega seda, et põhjus, miks ta võib olla veendunud ja omada rõõmu, peitub TEMAS…Jeesuses! Tema on see, kes toob julguse ja kindluse. Usklikud saavad osa Kristuse kindlusest, kui on võimelised ütlema: „Ja olen veendunud selles, et SEE…“
Rõhuasetus on SELLEL, ehk Jeesusel. Tema on SEE, kes on seda teinud. Mitte mõni arst või finantsguru. Jeesus on see, kes on alustanud seda head tööd teie sees ja Ta on ka ustav viima selle lõpule.