Mil iganes Jumal meid võimsalt millestki päästab või vabastab, täname Teda kogu südamest. Ühtlasi anname Talle oma siira tõotuse: „Issand, tänasest alates ei tee ma enam ühtki asja ega lähe kuhugi ilma Sinuga läbi rääkimata. Hakkan palvetama iga asja pärast.“ Niipea aga, kui mõni uus raskus pead tõstab, arvame, et suudame omaenda plaanidele ja edule tugineda, haarates lõpuks ikka ohjad enda kätte.
Mõtleme endamisi: „Jumal on ju mulle andnud selge mõistuse, mistõttu pean ju seda kasutama. Ta ju tahab, et saaksin ikka ise asjadest sotti.“ Ühtpidi vastab see isegi tõele, kuid alles peale seda, kui oled otsinud Tema juhtnööre palves. Me ei saa iialgi osa Jumala mõtetest tuginedes omaenda mõistusele. Jumal võib ju lasta me endi plaanidel koheselt toimida, kuid lõppeks oleme ikka suures segaduses.
Apostel Paulus ütleb meile, et lihalik mõtteviis ei suuda mõista vaimset mõtteviisi: „Sest need, kes elavad loomuse järgi, mõtlevad lihalikke mõtteid, kes aga Vaimu järgi, need Vaimu mõtteid. Sest lihalik mõtteviis on surm, Vaimu mõtteviis aga elu ja rahu; seepärast et lihalik mõtteviis on vaen Jumala vastu, sest ta ei alistu Jumala Seadusele ega suudagi seda.“ (Roomlastele 8:5-7)
On täitsa võimalik, et vaatamata su püüetele elada õiget elu, võtta vaikset aega ja ülistada, lähed sa siiski oma teed. Kui nii, siis pööra oma pilk tagasi Jumala poole, leidmaks Tema tunnetust ja juhtnööre. Hüüa Ta poole ja usalda Tema ustavust. „Issand on su hoidja, Issand on su varjaja su paremal käel.“ (Psalmid 121:5). Su Isa igatseb valvata su üle ning hoida ja kaitsta sind.
Kui imeline teada, et me Issand on valvel ja kaitsev, leides tohutut rõõmu oma laste hoidmisest.