Jeesus pöördus paasapühade ajal oma julge jüngri Peetruse poole ja ütles: „Peetrus, Saatan on minult nõudnud, et annaksin su üle talle, et ta saaks raputada su elu kõige täiega.“
„Siimon, Siimon, vaata, saatan on väga püüdnud sõeluda teid nagu nisu! Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks. Ja kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi!” Peetrus ütles talle: „Issand, ma olen valmis minema sinuga niihästi vangi kui surma!” Jeesus aga ütles: „Ma ütlen sulle, Peetrus, kukk ei laula täna enne, kui sa oled kolm korda salanud, et sa mind tunned!” (Luuka 22:31-34).
Peetrus uhkeldas kõigi ülejäänud jüngrite ees oma vankumatu usuga: „Issand, ma ei kahtle Sinus iialgi. Olen valmis esimesena surema Su eest.“ Saatan oli kohe-kohe valmis ründama Peetruse usku. Sõelumine tähendab jõulist raputamist. Ehk lihtsamalt öeldes – Saatan tahtis raputada Peetruse usualuseid kõige tõsisemal moel.
Peetrus oli kuulutanud oma usku Jeesuse jumalikkusse, öeldes: „Sina oled Messias, elava Jumala Poeg.” (Matteuse 16:16) Ta usk oli siiras ja see oli ka just see põhjus, miks Saatan teda jahtis. Keset katsumusi on raske näha, et läheme läbi tule vaid tänu oma suhtele Jeesusega. Kuna aga Peetrusest oli kohe, kohe saamas Jumala koguduse põhisammas, kes nelipühapäeval pidi kuulutama evangeeliumi kogu maailmale, võid enam kui kindel olla, et Saatan polnud valmis laskma sel ilma võitluseta sündida.
Jeesus teadis, et need saatanlikud tapatalgud olid suunatud Peetruse usu vastu, mistõttu Ta valmistas oma jüngrit ette, öeldes talle: „Ma olen palunud su eest.“ Kujuta ette – Jeesus palvetab su eest! Nii mõnedki meist on kogenud sõelumise aegu, kuid vaid vähesed meist suudaks ette kujutada nii tõsiseid Saatana poolseid rünnakuid, et need paneks meid Jeesust salgama. Milline kergendus siis teada, et isegi, kui libastume oma usus, Jeesus palvetab me eest, andes meile tagasi me jõu, et võiksime omakorda minna ja tunnistada kõigile teistele.